murivälja meelil
sukeldumine number 11 ja seni pole veel kordagi kaks korda ühes paigas vette sattunud. järjekordne harjutuspaik oli merivälja muul. üritasime siis ülikonna abil ujuvust sättida, lestadel kiikuda ning pärast natuke hõljuda.
raskust oli seekord umbes pool kilo rohkem ja õhumull, mis ülukonnas ringi voolas, oli päris hästi tunda. korra lasin selle mööda selga püksisäärtesse voolata ja siis juhtus see, mis pidi juhtuma – õhk oli jalgades, jalad ülespoole, õhku välja ei saa, sest varba otsas pole õhuklappi. tegin siis väikse tagurpidi salto moodi liigutuse, et jalad alla saada ja õhk ülespoole tagasi liiguks. selle salti käigus pidin aga ca meetri-pooleteise võrra kõrgemale tõusma, õhk muidugi paisus, muutusin positiivseks ja kippus välja viskama, aga sain õnnneks jaole.
hõljumine hõljumise pärast mul eriti välja ei tulnudki, st paigal mölutada ei saa hästi, ringi ujudes polnud kohati aga enam probleemi. segane värk. tahab harjutamist ja just madalamas vees, kus pole erilist ohtu kuid samas on kuni 5 meetri sügavuses õige ujuvuse leidmine palju raskem kui sügavamal.
välja tulles selgus, et sokid olid märjad. kuidas vesi sinna sai, ei tea, ilmselt suutsin kaelamansetist sahmaka sisse meelitada ja see voolas üle vetthülgava alusülikonna kattematerjali ilusti alla välja.
