rummu karjäär, vol 2
viimati käisin rummu karjääris oma owd esimest meretundi tegemas. mälestused olid senistest sukeldumistest kõige ebameeldivamad – külm ja sogane, vesi 10-12 kraadi ja mul mitte eriti hästi istuv märg ülikond, 20 minti pidasin vastu, kui harjutused tehtud said, siis ronisin välja.
seekord oli lugu hoopis teine, vesi isegi põhas 16 kraadi, mul kuiv ülikond ja täitsa oma kama. vette sulpsasime paadist märguande peale, et meid huvitavast karjääripõhja jäetud ekskavaatorist mitte väga kaugele kanduda. ilmselt oli see nüüd ka esimene ilma ankruköieta laskumine, st siiski üsna sogases vees eriti ei mingit visuaalset pidepunkti – puha instrumentide ja sisetunde järgi. üllatus oli suur, kui ühel hetkel äkki mingi asi jalge alla jäi – olime täpselt masina katusele (vist oli katus) sattunud. väga peen. alguses muidugi jamasin oma ujuvusega tiba ja polnud eriti mahti ringi vahtida ja pidin ignoreerima natuke segast viipekeelt, mis pidi, nagu hiljem selgus, tähendama, et vaata kui palju kalu. ujuvus enam-vähem paigas, sain osa väiksest allvee-ekskursioonist. nägin siiani kuskil serva peal püsti seisvaid tühju pudeleid, ilmatu pirakat nelja suure hambaga kopakäppa ning mingis masinaruumist paistvat ilmatu suurt hammasratast. lõpetuseks tehti tahvlite abil väike kohalike kalade välimääramise tund. selline nelja ülevalt alla triibuga ning seljast karvase uimega kala on nimelt ahven. olid teised seal parvekesi ning väga ei peljanud. sirutasin näpu välja, et noh, tule hauka natuke värsket neopreeni kindast, aga ju oli kõht täis.
vee all pidi olema veel teinegi ekskavaator, 30-60 meetrit läänes vms, läksime kompasside abil seda otsima. teekond oli päris pikk, kuid päris huvitav. panin tähele, et kui ujudes käed rinnale risti panna, siis kaldub ülakeha allapoole ehk ujun või vajun põhja. hmm, imelik. jäin siiski tiba negatiivse ujuvuse juurde ja ilmselt raiskasin selle võrra ka rohkem energiat/õhku. teele jäi paar trossipundart, aga ühegi masina juurde need ei viinud. läksime väikse kaarega natuke tagasi, aga ikka ei miskit. mul õhk ka 50-le lähenemas (n-ö kohustuslik reserv). tegime natuke vee all vallatust ka, keerutasime üles ilmatu mudapilve…
aga, nagu teleturus öeldakse, see pole veel kõik!
paadis sonari abil leiti ikkagi ka teine kopp üles ja läksime vaatasime selle ka ära. muidugi jälle potsatasime masina katusele, nii vist käibki alati. alguses muide ei saanud vee alla kuidagi, balloon tühjem ja ujuvus ca 3 kg võrra suurem. lõpuks sain ikka alla ja leidsin mullide järgi ka paarimehe üles. tegime väikse tiiru peale. üles otsustasime tulla õhu jagamisega, nii et mina hingasin laenatud lisaotsast. tuli välja küll.
pinnale tõusmisega on ikka mingi väike jamakene, ca 2-3 meetri peal juhtub midagi ja ujuvus kasvab järsult, kompuuter vilgutab tulesid ja plingib “slow-slow”, st tõusukiirus üle 10 meetri minutis. ehkki ülikonna õhuklapp on lahti, ei jõua sealt ilmselt õhku nii palju välja mullitada, kui seda paisub. igatahes peab selle asjaga natuke ekstra tegelema ja mingid nipid leiutama.
selle sukeldumise juures oli päris naljakas ka see, et paarilisel polnud raskusvööd. korjas aga ümbrusest kive, teipis need üle ja toppis taskutesse. ja töötasid väga hästi. osavate käte ring!
