hõljumine
käisin veel korra lihtsalt ujuvust ja orienteerumist harjutamas. orienteerumine kompassi järgi tuli täitsa hästi välja, ujuvuse hinne peaaegu rahuldav. 8-9 meetri peal pidi täis ballooniga ikka päris paraja mulli omale turjale laskma, et enamvähem neutraalse ujuvuse tunde lähedale jõuda. korra arvasin, et no juu mul on ikka tina veel liiga palju, aga vaatan, mis õhu lõppedes juhtub. korra käisin üleval ka, see võttis ilmatuma aja, end püstloodi ajades pani kogu mu õhumull õlaklappi kaudu minekut ja vajusin aga allapoole tagasi, siis sebisin natuke lestadega ülespoole, kuni ülikonda jäänud õhk paisus ja ujuvus taas muutus. igatahes sain kogu tee tõusutud kompuutri järgi 2 ühikuga, mis peaks olema ca 5 meetrit minutis või alla selle. mingit sprinti ei tulnud ka viimastel meetritel.
uuesti allaminek keset vett oli naljakas, mitte midagi peale ühtlaselt kollaka vee ei olnud näha. üritasin laskuda hästi aeglaselt. tegin isegi mõned peatused, mängisin ujuvusega, keerasin õlaklappi tiba kinni, et kohu ülikonda lastud õhk kohe välja ei voolaks. põhjas mängisin oma ujuvusega aina edasi ja üritasin põhjast olla meetri-poole asemel meetri-kahe kõrgusel, et lihtsalt harjuda keset vett olemisega. alati on ju olnud kas põhi või köis või mingi asi mida käppida või vaadata. kompuuter on ikka hea asi, ka ilma põhja nägemata saab ruttu aru, kas nüüd tõused või laskud.
üsna enne kallast, kus madalamaks muutus, ca 3 meetri sügavusel sain end hõljuma. õhku balloonis oli vähem, neutraalse ujuvuse saamiseks ei pidanud ülikonnas enam mingit hullu tagavara hoidma, väljalendamise pärast ka väga ei pablanud. mingi aja lihtsalt hõljusin. just niisuguses asendis, nagu kuivaga peab. hinge sigines selline kõikemattev rahu ja rahulolu, olla oli nii mugav, et jää või magama. magama jääda ikkagi ei saanud, sest pissihäda tuli peale ja kobisin selleks korraks välja.
