millimallikad
pakri poolsaare selle külje peal, kus korra panka sai kaemas käidud, oli seekord paras torm, teisel pool oluliselt vaiksem, aga suht tundmatu põhi. igatahes sinna tundmatusse me suundusime. laine loksutas päris tuntavalt, nähtavus üsna nadi. ainsad elusolendid peale sukeldujate olid millimallikad. neid ujus vastu ikka mitmeid. põhjas vedeles mingeid pisemaid kalu, olid nad surnd või lihtsalt merehaiged, krt teab, igatahes vedelesid seal omaette ja meist välja ei teinud.
ujusime ja ujusime, kuskil 4-5 meetri sügavusel oli üks väike astang kah, muidu üks liivapõhi ja suured kivimürakad. üle 7 meetri ei olnud sügavust kuskil.
muidu oli seekord ujuvus jälle igati hea ja parem kui varem, aga tagasiteel, kui vesi madalamaks muutuma hakkas ja ballooni kergemaks muutus, siis minu suht ideaalse tinakogusega tekkis paras probleem. tõus oli ju terve aeg horisontaalasendis ja altpoolt ei tahtnud õhk kuidagi välja tulla. jalad muutusid aina kergemaks ja kergemaks. üritasin tahvli abil natuke vinguda ja pinnale putkata, aga vanad kalad rahustasid ja lubasid kinni krabada, kui välja lendama hakkan. tavaliselt olen ju alati tsimarukese negatiivne, st teen natuke tööd, et mitte vajuda, seekord siis vastupidi. kergelt positiivne olemine ja aegajalt pidin end uuesti sügavamale lestatama.
raskustega majandamise artiklid kõik seletavad, et raskust on parasjagu siis, kui 15 jala sügavusel pole kuskil mingit õhku ning balloonis on vaid kohustuslik reserv ja ujuvus on neutraalne. niisiis polegi ette nähtud, et sellise õhukogusega nii madalas vees peaks saama normaalselt ujuda, vähemalt mitte n-ö ideaalse tinakogusega. järgmine kord, kui siuke plaan on, võtan kilokese lisaks.
üldse peab raskusi tiba ringi paigutama, see vesti taskutesse toppimine on üks paras pein, vesti koos raskustega selga ajada on kehv ja seljas oleva vesti taskutesse raskuste toppimine veel hullem. lisaks on padi kõva ja tekk ka torgib.
