silmapete
taas rummus. ilm tuuletu ja vesi sile ja kalda ääres hästi läbipaistev. keskpäev, päike keset taevast ja valgust ka palju. plaan ujuda rahulikult otse, ujuvust natuke julgemalt timmida ja lihtsalt ringi vahtida.
kui eelmistel kordadel läks rummus omaarust otse vette minnes siiski sügavamaks üle suurte kivide ja kändude, siis seekord läks lauge ja hästi sile kaldtee otse alla välja. mõtlesin juba et olen eksinud, aga see oli suva, sest sile kaldtee oligi parem. kalad suhtusid rahulikku kulgejasse samuti üsna sõbralikult. neile meeldib kõikse rohkem kuskil 3-5 meetri sügavusel, kus vesi on soojem. ääretult rahulik ja vaikne oli kõik. välja hingatud õhk, mis pinnale mullitas, tegi lausa ärritavat müra. aga ujuvus oli väga hea, vahepeal jäin seisma ja vahtisin lihtsalt ringi. ei vajunud ega tõusnud kuskile, õõtsusin hingamise taktis nigu vanem mees.
korraga hakkasin nägema mingeid imelikke asju, justkui mingid kaks 4 cm laiust linti jooksid otse ja nende vahel ja ümber selline paar meetrit lai lohistamise jälg. läksin vaatama, kuhu need lindid välja viivad. väike ärevus tuli sisse, äkki ekskavaatorini. ujusin aina edasi, kuni oligi mingi suur metall-lätakas. ilmselt oli seda veetud vms. erilist loogikat selles kõiges muidugi polnud. miks keegi peaks sealmidagi vedama ja tundus, nagu oleks need veotööd käinud peale ala vee alla jäämist. kuid kes seal vee all ikka enam midagi veab. selliste kahtlaste tunnetega asusin ümbrust vaatama ja silmi teritama. äkki näengi ees mingit pirakat asja. huhh, oligi see ekskavaator. miskipärast ajas see hirmu nahka väheke, hakkasin tiba hingeldama ja ujuvus või tasakaal kippus kaduma. haaran mingist servast kinni, et kindlam tunne oleks. hoian kinni ja hingan. jälle ehmatan, asi, millest kinni hoian, justkui liiguks või koolduks, äkki kukub peale, raisk? või hõljun ma ise. hull segadus. ehkki kuulen koputust paanikaosakonna uksele, jään ikkagi passima ja mõtlema, mis krdi värk see siis on. lõpuks selgus, et kui hoida vee all pead paigal ja lasta pilgul üle asjade joosta, siis murdumisnurk sileda pinnaga maski tõttu muutub, mida kaugemal klaas silmast, seda rohkem. ainult täiesti otse vaadates pole moonutusi, nii kui vasakule või kuskile kõõritad, siis kohe nurk muutub ja sedasi ringi vaadates tekib sihuke silmapete, nagu asjad liiguksid. seni olmselt olen alati peaga vehkinud ja polnud sellist efekti täheldanud.
selgus majas, kuid rahu ikkagi häiritud. tegin kopale jälle tiiru peale. on ikka mölakas ja suur küll. tõusin tiba kõrgemale ning kopakabiini katusel jälle vana tuttav kalaparv.
tagasitee valisin natuke eemal ja kõrgemal. tuli välja küll. lõpuks jõudsin mingite kivirahnudeni, ujusin nende kohale ning jäin sealset kalaparve passima. üritasin kõik liigutused teha võimalikult aeglaselt ja üldse võimalikult vähe liigutada, kaladele see meeldis. harjusid minuga jälle ära ning jätkasid oma toimetusi. krdi naljakas on ikka olla keset mingi kalaparve argisekeldusi. hästi omapärane ja tugev tunne. jätsin kalaküla omapead ja läksin eemale. ilmselt nagu igas ühiskonnas, on ka kalade seas selliseid, kes rohkem omaette eelistavad olla. suurest parvest tiba eemal oli üks teistest oluliselt suurem ahven. see oli neist ikka kõige targem kala, sellise piraka ja aruka mulje jättis. panin talle nimeks Vello.
pinnaletulek läks täitsa pekki, tõusukiirust küll ei ületanud, aga kontrolli alt kippus välja minema küll. üritasin küll õla pealt õhku välja lasta ja sealt seda ikka tuli, samuti kapuutsi alla kogunenud õhu välja pressida, pidin isegi natsa kätega end allapoole suruma. aga tõus oli vältimatu – no sitta kah. pinnale jõudes tundsin otsaees tuttavat valu, ikkagi tõusin liiga kiiresti ja ei lasknud rõhku rahulikult tasakaalustuda. nüüd on kindel – on vaja rohkem tina panna!
