ojja
esmaspäeva hommikul heliseb telefon – kas jõkke oled sukeldunud, aga kas tahad? eino muidugi ma tahan jões ka sukelduda, miks mitte.
tulihingelised kalamehed sõitsid pisikese kummipaadiga mööda jägala jõge, kohtasid teel purret, üritasid paadi purde alt läbi pressida aga midagi läks ilgelt nihu ja kogu kupatus käis vette. udupeened ridvad ja värgid lendasid kus seda ja teist.
meie, st päästja ise ja mina, tema abiline, olime ilgelt põhjalikult ette valmistanud, lambid, köis ja nöörijupp kontakti hoidmiseks. seda, et jõevesi on sogane, aimasime.
vee asemel voolas 5 meetri laiuses jões koka-koola taoline vedelik. ta oli tõesti täpselt sellist värvi, läbipaistvus vast 20-30 cm. aga see kõik oli köömes, sest vesi jões voolas kiirusega umbes 1 m/s.
algatuseks seoti köie ots miski toika külge, hoiti sellest kinni ja üritati vee alla saada. naiivitarid – vool pressis köit pinnale ja kaldale, enamus energiat kulus vee alla saamisele ja köiest kinnihoidmisele. mina ei saanudki alla, täitsa konn. vool oli nii tugev, et käsi väsis köiest hoidmisega ära mõne minutiga. liikuv vesi tekitas lisaregu ümber sellise alarõhu, et tollest õhk muudkui voolas. peitsid sa ta taskusse või kuhugi mujale, ta lihtsalt voolas ja voolas, aga teha polnud midagi. mööda köit vastuvoolu end tirida polnud võimalik. õnneks leiti üks kahest päästetavast üles kalamehesaabastega roostikus soperdades, kalahullude tuju oli päästetud.
tõttöelda ei lootnud mina küll, et sealt veest midagi üles leiab. aga kuskil see jublakas peab seal ju olemas, ta on veest raskem ja kui aega ja jonni jätkub, mine tea…
õhtul ja järgmise päeva hommikul oli olemine üsna kahtlane, eriti nagu ei kippunud sinna tagasi, pea kah natuke valutab (höhö). aga päeva edenedes tuli julgus tagasi ja peavalu taandus.
teiseks katseks oli ettevalmistus natuke parem. ümmarguse langevarju rakmed, kolmrõngas, cut-away tross padjaga. ca 30 kg ületeibitud rauakolakas, millel rihmajupi küljes metallrõngas. plaan kasutad seda ankruna. julgestusköis ka igaks juhuks. lisaregud küljest ära kruvitud. ja lestadest loobutud.
plaanist kõrvuti pikkamööda allavoolu kulgeda lampide ja kätega põhja kobades läks luhta, kuna mina ei saanud oma lapiku metallplaadiga kuidagi alla. libe ja kerge. nii kui voolu kätte sattusin, kadus igasugune pidamine. ühesõnaga tuli uurida kordamööda. õnnetuspaigapoolse jõepoole läbiuurimisel tõususki see imeritv taas veepinnale. juhuuu!
kõigil oli rõõmu palju, a mul polnud, ma polnud veel sinna põhja õieti saanudki ja lihtsalt niisama jälle minema minna ei tahtnud. ülejäänud rahval ka kuskile kiiret polnd ja pealegi oli kadunuks jäänud veel natuke vähemolulist kola. minek oli ikka rohkem enda pärast.
teise raskusega sain ilusti alla. esialgu passisin suht paigas, sukeldumist see enam ei meenutanud, pigem nagu vabalangemises träkkimine. umbes samasugust survet, nagu vabalangemises õhk, avaldas see veevool kehale seal all. pea tuli igatahes hoida üsna madalal, et vesi üles ei pressiks. liikuda sai ainult külg ees või tagurpidi, selleks tuli leida jagadega kividelt tuge, et end paigal hoida, natuke kergitada kuidagi ja seda rauakolakat kõrvale tõsta. siis sai juhtuda kaks asja, kas kolakas sattus täpselt kuskile tugevalt paigas olevate kivide vahele, või siis mitte. sel juhul libisesid koos selle kolakaga tibake mööda põhja, kuni kuskile kinni jäid. libisemisega kaasnes mõnus liivapilv, lambivalguses paistis see nagu mingi hull liivatorm. kohati sai täiesti rahulikult paigal olla ja vedeleda. kustutasin tule ära, leidsin stabiilse asendi, lasin end lõdvaks. üllatavalt vaikne ja rahulik. ainult regu voolik vibreerib natuke ja väljahingatav õhk paneb ka ilge vulinaga mööda kaela alla.
võtsin eesmärgi ikkagi jõe teisele kaldale saada, ehkki kartsin küll, et jõe keskpaigas on vool veel tugevam ja seal polnud ka nii palju kive, vaid liiv ja väiksemad kivid. nii oligi. lasin mõned täitsa mõnusad liud. ise mõtlesin, et eino paanikaks pole põhjust, mis siis, et mingit kontrolli olukorra üle ju pole. otsisin tuge, sain paigale, harrastasin kruustangi heiteid, ise töllerdasin seal küljes nagu takutuust. mida kaugemale edasi, seda rohkem oli tunda ka julgestusköit, mis oli kinnitatud vastaskaldale ja risti läbi vee kulgev köis toimis omamoodi purjena.
jõe kumbagis servas oli meetri sügavusel selline ca meetri kõrgune muldsein, mis ilmselt enamuse ajast moodustab kalda, aga praegu oli see mingil põhjusel üle ujutatud. kui vastaskaldal selle servani jõudsin, siis polnud enam küll eriti kuskilt kinni hoida. püsti tõusta ei saa, vool pühib minema. kobasin käega seina ülemise serva peal ringi, hoidsin roostikust ja vinnasin end üles. õu jee!
tagasiteel oli plaan proovida ära cut-away süsteem. ankrul ja minul oli ju mõlemal köis küljes. alla ja kaldast tiba eemale, padja leidsin, aga kätte hästi ei saanud. eks ta oli natuke tugevamini ka kinni kui langevarjudel ja juu ma alguses kole ülbelt ühe käega sikutasin. lisaks oli sel vabaotsal üks pööre peal, mis hoidis kah natuke kinni. aga lahti ma ta sain ja panin sealt küljest jeehat. pingul köis ja kiire vool toimetasid mu üsna kiiresti kaldaäärde rahulikumasse vette.
jube kuradi kaif värk, tõesõna. mitte et see kõik mingi ilgelt mõistlik plaan oleks olnud ja mitte et inimene peaks ojasse ehk ojja kippuma, aga ikkagi on alati väike rõõm, kui saad toime mingi meeletusega. nüüd olen sihuke härg, et järgmiseks proovin ära süüa veoauto.
