7 nädalat
hüppepaus kestis seitse nädalat. vahepeal lihtsalt ei olnud isu ja ma ei tea kuhu see kadus. aga nüüd tuli korraks tagasi, tegin vvh ja läksin kuusikule.
tuttavam rahvas vaataski juba imelikult, et noh mis nüüd siis lahti, eks endal oli ka tiba imelik. panin end kirja ja hakkasin kama selga ajama. naljakas värk, kuidagi vähevõitu seda. ja kerge! mugav selga ajada. trackid ja automaadid sisse, pinnid ja meduusid korras, padjad paigas. mis siis ikka.
varmar otsustas kohe, et noh tuleb ikka mingi vei ära teha, mri astus ka ligi, ning rahuliku 4-way plaaniga me lennukisse läksime. olin meeleldi nõus baas olema.
lennukis, enne kui liikuma hakkasime, läks ühel ppk-u mehel automaat käima ja pani plõksu ära. kurva näoga lonkis meduus kaenlas minema.
välja, varulla kohe ligi ja tuli pehmelt külge. tundus, et kergelt pöörleme. mri tuli päris hea hooga, fleeris parajal kaugusel hoo maha ja tuli külge üsna enesekindlalt. margusjat ei näinud. lähenesime pilvele, selle taustal oli kerge pöörlemine veel paremini näha. läbi pilve, käisid 1500 piiksud ja rahvas kimas minema. träkkisin kah, päris mõnuga. tavaliselt on see osa kõige pingelisem mul, ei näe ju kõrgust ja vaatamisega jääb träkk kuidagi pooleli. seekord sain kuidagi träkki katkestamata vahepeal kõrgust vaadata. 1100 lõpetasin, vehkisin ja viskasin mingis naljakas veerandpüstises asendis. vari läks lahti üsna kiiresti, aga mingit rõvedat pauku ei käinud ja pidurdus toimus üsna sujuvalt. mingit pööret ka ei visanud, isegi ääretorud olid lahti. lahe!
eelmine hüppaja oli pidurid kuidagi naljakalt sidunud, harutasin tropilõtkud enne lahtitõmbamist togglede vahelt lahti. vaatasin, et toggled on aasades kuidagi üsna tihkelt kinni, kõrgust oli, tõmbasin lahti, tulid ilusti.
lennuvälja selles otsas olen maandunud enne vaid ühe korra, eelmisel aastal vist, ja seal kõrges rohus tegin oma kolmest kägarast teise. tuult praktiliselt polnudki, fleerisin tiba kõrgemal, vedasin mõned head meetrid jalgu mööda heinakõrsi nagu mingi vanem svuupar.
kunagi hüppan veel.
