koljunukk
see on üks kohakene hara lahes, kus läheb vesi mõnusalt kiiresti sügavaks otse kalda äärest. vetteminek meenutas natuke paldiskit – alguses ronid natuke mingist järsakust ja siis üle kivide jne, aga paldiskiga võrreldes oli siin muidugi mõnusam ja lihtsam. koljunukk asub ühe väga ilusa vana-aja stiilis kena külakese ja sealsete elanike eramaa taga. isegi ühe külamemmega kohtusime.
igatahes oli vaim valmis, et proovida ära mõni natuke suurem sügavus. väike plaan ja kalkull ikka ka, et õhku jätkuks jne.
vees enne alla minekut meenus, et 3 kilo jagu vesti lisaraskust jäi vist panemata. ilm muidugi ilus palav, kuivas ülikonnas ringi lippamiseks suisa loodud. raskused küljes ja kõik asjad veel korra üle kontrollitud ja vaadatud, algas tee allapoole.
eks see jooks ajas natuke hingeldama ja vees oli paarimehe tempo ka natuke kiire, et hingamisrütmi õigeks saada. võtsime hoogu maha.
põhi oli ilus liivane ja kallak lauge. hea lihtne tasakaalustada jne. kuskil 10-15m vahel muutus kallak järsemaks. mulle sealt pea ees sügavusse suunduda ei tundunud kuigi kutsuv. leppisime kokku, et lähme natuke pikuti.
meetrid aina kogunesid. esmase plaani jagu saime neid üsna nobeldalt kokku. lisaplaan oli võibolla natuke veel minna, kui õhku on piisavalt ja olemine hea tundub. läksime siis natuke veel. veel ettevaatlikumalt ja üksteist hoolsalt jälgides. ootasin, et millal nüüd nalja saama hakkab, sest sellisel sügavusel ei oleks kerge lämmastikunarkoos miski üllatus. aga naljakas ei hakanud, hoopis kõhedaks võttis. õhk tundus hingates tihedam ja aeglasest põhja puutudes liikumisest kerkiv settepilv häiris ka.
alla 15 meetri ma enam eriti õhku ülikonda lasta ei tahtnud, ainult natukene. liikusin kohati pigem käte kui lestade abil, aga nii oli ka täitsa ok, kindel pind all vähemalt.
minu kompuuter näitas kokku lepitud maksimaalset sügavust, õhku 120, hakkasime üles tagasi minema. jälle põiki mööda kallaku külge. kompassi ma isegi ei vaadanud, seda tegi paarimees, kel sukeldumisi üle poole rohkem ja närv tugevam.
auto juures asjadega sebides kohtasime jälle memmekest, küsis mis kalu ka nägime. aga no mis kalu me seal ikka nägime, põhiliselt millimallikad kaldakivide vahel ja veel üksikud väiksemad elukad. kalu nigu polnudki. kiitsime memme koduranda.
peale sukeldumist on alati paras nälg kohal. kiirgrill sai kuumaks aetud tapurla rannas. ilgelt mõnus pärast nihukest ettevõtmist tsillida ja liha grillida.
