roosta rannamängud
roosta puhkeküla ja rand on ilmselt rohkem surfajate suvekodu. osa seltskonnast muidugi tegeleski koha sihtpärase kasutamisega, meie pugesime aga ikkagi vee alla.
sügavust seal muidugi polnud, maksimaalseks jäigi 2,7 meetrit, aga tegemist oli seal kõvasti. kaasas olid tühi pooleteise liitrine plastpudel ja viieliitrine kanister. jupp takunööri. noad.
kõigepealt tuli proovida, kas vee all saab õhku pudelisse lasta. saab küll, ehkki nirult. kui pudel enne lössi vajutada ja siis õhku sisse puhuda, siis saab üsna kiirelt täis. muidu tuleb tükk aega lisaotsast tilgutada või siis suunata pudelisuule õhumullid, mis regust välja hingates tulevad.
mismoodi õhku täis pudelist üles tõstes mulle alt välja ajama hakkab, seda sai ka näha. pinnal käinud pudelist oli alla tagasi tuues miski viiendik õhust veega asendunud.
järgmine katse oligi kivide kergitamine. parajale kivikamakale nöör ümber ja nööri teise otsa kanister. ja siis kanistrisse õhku ajama kuni kivi maast lahti tõusis. päris lahe. veel lahedam oli ainult neutraalse ujuvusega kivi. see hõljus päris mõnusalt. andis väikest veealust võrkpalli või siis veealust kivipalli mängida küll.
märja kalipsoga rahval on vist üsna raske end pea alaspidi hoida. kui aga pudel lesta külge siduda ja õhku täis lasta, siis ripub päris kenasti. kuiva ülikonnaga pole see mingi probleem, õhk läheb liigagi meelsasti jalgadesse ja veab vertikaali. sedasi kahekesi seal pea alaspidi rippumine tuletas küll meelde mingeid paremaid freefly videosi, palli või pistriku osatäitjaks oli üks millimallikas. jubedalt ajab muigama siuke värk.
veest väljuvaid sukeldujaid ja surfajaid tervitas jõle näljane sääseparv. olid nad tulnud randa imekaunist päikseloojangut nautima või kerget õhtueinet võtma, seda ei tea, aga kui päike merre vajus ja tähed taevas põlema pandi, kadusid ka sääsed järsku täitsa ära.
