öösukeldumine rummus
igasugused ööaktsioonid on teinekord päris põnevad. ööhüpped näiteks, miks mitte siis ka öösukeldumine? aktsiooni agiteeris nautic, seega oli rummu karjääri ääres rahvast tiba rohkem kui tavaliselt.
varustuse hämaras kokkupanek on ise juba natuke teistmoodi – asjad, mis on parasjagu käes on kindlas kohas ja nende ühendamine pole probleem, samas pole mingi probleem jätta märkamata pagasniku põhja ununenud lisaraskusi, nuga või kindaid.
lestad jalga üsna kalda lähedal ja selg ees sügavamasse. jämedamat sorti keemiline valgus rippus nöörijupiga küljes, paarilist oli pärist hästi näha. viimasel hetkel meiega liitunud üksik sukelduja oli valgustamata ja mina teda vee all kordagi ei näinudki. niipalju siis kolmesest paarist.
pimedas vee all on tegelikult ikkagi umbes sama, mis päise päeva ajal. eriti, kui enda ümber suur mudapilv kokku keerata.
meil oli väike plaan ka – proovida keemilist valgust ja siis mingit eredat signaalvalgust vette lasta.
valguspulgast välja lastud helendav vedelik valgus laiali tilkadena tekitades meie ümber tähepilve. paarimehe kalipso peale ja põhja maandunud piisad joonistasid punktidena pinnakontuuri. väga vinge vaatepilt.
põlev signaaltuli kadus vee alla hirmsa mürina ja kolina saatel, ajas kõvasti mulle välja. mina talle järgi ei jõudnud, ei suuda nii kiiresti laskuda. üritasin küll kõigest väest, tasakaalustasin ja vahepeal tundsin kuidas õhk vaevaliselt läbi siinuste pressib. kujutasin ette juba mitut päeva peavalu ja verist nina. aga ei kottigi. ei jõudnud valgusele järgi, ei saanud peavalu ega ninagi verele. organism vaikselt harjub selle veevärgiga.
ülejäänud aja ajas üks mees lambiga kalu taga ja teine vaatas eemalt seda nalja pealt. leiab lambiga kala, hoiab valgusvihus, hea näha kohe mida vaatab. siis ujub vaikselt lähemale, laskub, sirutab käe, põnevus aina kasvab… haarab! ja… noh ja kala lidub minema nagu varblane. jube kiiresti liiguvad. ja mitte ilusti otse vongeldes nagu filmides delfiinid, vaid sellise heleda rabelevad koguna mingit natuke imelikku trajektoori pidi. osa eriti kavalaid kalu põgenes sedasi kõrgemale.
kivide vahel kohtasime paari vähki ka. liikus tõesti tagurpidi, aga oskas ka edaspidi liikuda. imelikul kombel lasid ahvenad vähke endale palju lähemale kui inimesi. lõpuks aga kaotasime ikkagi ka kõik vähjad silmist ja vahtida polnud enam muud kui kalu ja mingit pirakat elektrigeneraatorit, mis võis vabalt ka alalisvoolu mootor olla.
viimane kõige suurem katsumus oli pimedas kerge ballooniga lauge pinnaletõus. lisaks tõusukiiruse jälgimisele ja ülikonna ventileerimisele tuli ka kuidagi valgust näidata. need helendavad instrumentide taustad ei õigustanud end. näitad lambiga peale, siis mõnda aega helendavad, aga seks ajaks kui uuesti tahad vaadata, hakkab helendus tuhmuma. hea asi oleks pisike pealamp.
enamus rahvast oli meie veest väljatuleku ajaks juba kas ära sõitnud või soojendas autot. hilisest tunnist hoolimata tegime siiski väikse grilli kah. kerge rammestus, värske õhk, tähed, sealiha, aargh!
