postivargad
rummu karjäär on kui “vanaisa juures aidas” – seal on igasugu huvitavat träni. seekord läksime uurima keset karjääri meetrikese jagu välja turritavat metallkonstruktsiooni.
aga enne veel kui tolle metalljura kallale asusime, tsekkisime ühte veepinna all püsti seisvat posti. post oli puust ja seisis keset põhja lihtsalt püsti. ta polnud kusagil kinni, lihtsalt seisis niimoodi. posti ülemises otsas oli paar metalljurakat, mille küljes ilmselt isolaatorid on olnud, elektripost ühesõnaga. selline ringi hulkuv post tundus kuidagi ohtlik, kuna ülemine ots oli veepinnast ehk pool meetrit allpool. egas muud, kui nöör külge ja paadile sleppi.
sleppimisega sai kah nalja, paat vedas seda ja meid selle küljes vist natuke liiga kiiresti. paarimehel hakkas lisaregu voolama ja ta pidi lahti laskma, kadus nagu takutuust. ootasin natuke, et ehk paat märkab ja võtab hoo maha. sedasi hoo pealt sealt metallkonksust lahti lasta hästi ei julgenud, ehk on tagapool mõni veel ja sinna otsa lennata ei tahtnud. paat võttiski hoo maha. lasin ka lahti ja uurisin olukorda. too freeflow peale jäänud lisaregu ei jätnud järele, paarkümmend meetrit tagapool oli paarimees veepinnal nagu mingi kihisev tablett veeklaasis, susises ja pritsis vett. seks ajaks kui kohale jõudsin spurtida, oli kutt vesti juba seljast ära võtnud ja kraani kinni keeranud. pärast hakkas lisaregu jälle tööle, aga üle 50 bari õhku oli kadunud ja mul kompuutril hakkas mingi tundmatu tekst “AC” vilkuma. manualiast vaatasin järgi, see tähendab “active water contact” – kurdab, et keegi on ta märjaks teinud. post sai pärast kaldale veetud, et kõik näeks meie tublidust ja saaks selle peale jalgu puhata.
metalljuraka otsustasime ikkagi kah üle tsekkida. selle küljes oli isegi redel. tundus, et tegu on mingi prozektoritorniga, millel hiljem pealmine ots koos platvormiga maha saetud. osa servasid veel üsna teravad. allaminek sellise fix objekti kõrval on väga kift. proovisin ujuvusega timmides vaikselt alla ronida ja lestasid mitte väga kasutada.
all torni kõrval oli kohe üks täitsa töökorras paadiankur ja spinningu lant, eemal igasugu muud rauakolu. ujusime sealt põhja suunas ja leidsime kohe jälle uut kolu. mingid sellised elektri alajaama kuubikud või niisama konteinerid. üks betoonist elektripost oli lihtsalt pikali kukkunud mingi aja peale ja selle pikalt ümber ajanud. ujusime veel ja leidsime sissevarisenud katusega soojaku. nagu nukumaja, asjad on kõik sees, seina peal ripub mingi ülekanderihm naela otsas. ukse kõrval on lüliti. see lüliti aga ei töötanud enam, tuled põlema ei hakanud.
mingi metallist alajaama katus oli kaheosaline, üks osa ca 3 m kõrgune ja teine veel 2 meetrit kõrgem. proovisin sealt kõrgemalt katuselt alla hüpata. krt küll ajas muigama. paarimees oli muidugi tegijam, tema ronis üles ja hüppas alla saltoga.
navigeerimisega on igatahes meil nii, et sellega on üsna sitasti. võibolla segas suures koguses metalli meie kompasse või tegime ise midagi valesti, aga kompasside järgi ei leidnud me tagasiteed raudmasti juurde mitte kuidagi. vahepeal käis üks üleval vaatamas ka, tuli alla, ujusime, ei krt ei ole, üles – jälle uus suund.
peale viimast vaatamaskäimist ja ujumist ja mitteleidmist näitab paarimees äkki, et tal õhk otsas. aga sedasi rahulikult näitas ja ei rabelenud üldse, ei rabanud mu lisaotsa ega regu suust. krahmasin oma rinnarihma d-ringist küljest lisaregu ja ulatasin. võttis, viskas enda jao suust ja hakkas minu omast hingama. voolik oli kuidagi lühikene, mul vahest on keskmine jupp veel kuskil ühe klõpsakaga kinni ja pealegi jookseb see voolik parema käe alt. proovis regu ühte ja teistpidi kuni lõpuks rahule jäi.
tõttöelda ma selle kõige peale väga rahulikuks jääda ei tahtnud, ehkki mingit otsest põhjust paanikaks polnud ja see tibake häiriski vist. üles minnes kukkus mul kompuuter piiksuma ja karjuma. tõusukiiruse postid kõik põhjas, ehkki ei olnud tunnet, et liiga kiirelt läheme. lasin tiba õhku välja, hakkasime kohe vajuma. no mida ta raibe karjub siis? soovitas teine tungivalt meil 5 meetri peal teha 3 minutine dekopeatus. aga kohustuslik see polnud ja pealegi on dekohaigus ravitav, uppumine mitte. läksime üles.
vahepeal oli kuri kahtlus, et paarimees on mingi tünga teinud ja testib mind, et tegelikult polegi tal õhk otsas. pinnal selgus, et ikkagi oli. mitte täiesti otsas, aga balloonist õhk enam ise välja voolata ei tahtnud, vesti lasta ei saanud, aga mõned sõõmud andis sealt veel imeda.
nähtavus on rummus sügise poole ikka tublisti parem kui kevadel. põhjast päikese poole vaadates võis näha pinnalainetus, seega kuni 9 meetrit. täitsa hea ju – pole meile seda egiptust ja punast merd vajagi?
