kaugujujad
läksime rummu tagasi eile leitud mänguplatsile, et seal tiba edasi lõbutseda. ilm oli kehvem – lauspilves ja tuulisem, paati kah polnd. tuli jala kohale minna.
panime tavapärasest vetteminekukohast kompasside järgi leekima. leekisime ja leekisime kuni ära tüütas. siis leekisime natuke veel kuni leidsime mingit kola. prozektorikest ja jalgrattaraam. jalgratas ei olnud kahjuks sõidukorras ja seekord jäi vesijalgratta trikk tegemata. lõpuks läks ikkagi üks jälle üles vaatama mis värk on. värk oli üsna nadi ja otsustasime pinnal mastini ujuda. pinnale jõudes selgus, et olime õigest kohast väga osavalt mööda põrutanud, krdi kiir-kaugujujad sihukesed. täiesti uskumatu kuidas tegelikult nii väikese füüsilise pingutusega ja õhukuluga võib nii kaugele ujuda.
pinnal mastini ja alla. hästi ei tasakaalustunud jälle. kõrvadega kõik ok, aga kuskil peas ikka väike pitsitus sees. enne sukeldumist just sain noomida et nii kaua molutan. aga no mis sa vaene hing teed. ootasin postinajal minutikese kuni tundsin tuttavat susinat ja pitsutus kadus. suunurgad kerkisid ülespoole tagasi ja pidu võis alata.
ma pole päris kindel, kui seaduslik see akt, mis järgneva 10 minuti jooksul aset leidis, oli – igatahes jäi meist üks vidin nööri otsas keset vett põhjas oleva konteineri katuse külge rippuma.
teine katse oli ühe isetehtud tõstekotiga. masti jalamil vedeles üks kiviankur (nöör ilusti ümber seotud), sellele kinnitati tõstekott, lisaregu sisse ja õhku täis. kott pani koos kiviga paraja vingaaliga üles. njah ja siis jäin mõtlema, et kui see vettinud nöörijupp peaks järgi andma, siis tuleb see kivi meile sama targalt pähe tagasi. hoidsin end igaks juhuks eemale ja ülestuult.
tagasiteel üritasime ujuda kuni paari meetri sügavusel kuni õhku jätkub. ca 2 meetri peal ujuda on üsna imelik, ümberringi vaid ühtlane helerohekas vesi. pool tagasiteest tuli ikkagi pinnal sõuda ja see oli kogu sukeldumise kõige vaevarikkam osa. osta või paat.
