orienteerumine ja öösukeldumine
aowd ehk advanced open water diver on natuke laiemate oskuste ja kogemustega vennikene kui tavaline owd. tegelikult ei pea olema üldse mingi advanced nõudmistega, et aowd kursustel õpetatavat vaja oleks. iga sukelduja tahab osata natuke rohkemat kui lihtsalt vee all hingata.
kümnekonnast võimalikust variandist peab ära tegema vähemalt 5, kaks neist on orienteerumine ja sügavsukeldumine. täna tegime valgel ajal ära orienteerumise, ootasime pimeduseni ja siis tegime ühe soojaga ka öösukeldumise.
orienteerumine käib vee all ilmselt sama moodi nagu maa peal. peamine abivahend on kompass aga ka kõiki muid looduslikke vihjeid võib kasutada. keeruline on ainult vahemaade hindamine. täpselt meetri või poole meetri pikkust või noh ühepikkust sammu astuda pole raske. vee all tuleb lugeda lestalööke või aega. mitte et ma iga kord ühetugevuselt lööks ja seda paarimehega võrdselt teeks.
esimese katsega pidime “pimesi” ehk ilma kompassita ujuma ca 30 m kaugusel oleva poini ja tagasi. paarimehe kaotasin kohe ära ja ise ujusin teisest poist ca 4 m kauguselt mööda ja mitte ligidale. 30+10 lestalöögiga olin vist 50 meetrit maha kimanud.
sama nali kompassiga oli juba lihtsam ja tuli päris hästi välja, olime targemad ja vahtisime ka rohkem ringi. lõpuks pidime ühest punktist alustades läbima 20 lestalöögi pikkuse servaga ruudukujulise trajektoori. üle kivide ja kändude, kallakutest alla ja üles kulges tee püha poini. aga kohale jõudsime ca 3 m täpsusega.
pimeduse saabudes pidime tegema taas kompassi abil ühe poi juurest teiseni ja tagasi triki. kökimöki.
vabakavaks valisime retke ekskavaatorile, ehkki õhku väga palju nagu polnud enam. vot see teekond väsitas natuke ära. ja krdi kalu on öösel põhjas nii palju, muudkui üritavad sind õigelt teelt kõrvale meelitada. nägime üht uut kala ka – havi! nii suurt kala polnud ma näinudki. tükk aega lasi end imetleda. muud träni paistab ka ikkagi öösel rohkem silma, eks kõik ikka eksitamiseks.
õhku juba natuke 50 bari reservist hingatud aga ekskavaatorit ei kuskil. läksime pinnale. eelmise nädala öösukeldujad olid kopa leidmiseks paar pudelit nööriga kinni sidunud, need olid üsna meie lähedal. passisime nagu kitsed kahe heinakuhja vahel. otsustasime ikkagi ekskavaatoril korra ära käia.
päris terve ja õige suhtumine see vaevalt on, et keset ööd mingid mehed hingavad õhku ühest balloonist, et ainult saaks käidud. kui paarimees üles signaalraketti süütama läks, passisin kopa noka peal ja vahtisin kurva näoga oma rõhumõõdikut. ootasin, millal hingamine raskeks läheb.
aga peagi tuli kolinaga alla ilus punane signaaltuli. kolises ja mürises ning põles mõnda aega veel põhjaski. ilus.
õhujagamisega üles ning ees ootas taas pikk ja raske pinnal tagasiujumine pimedas. aga eks vanarahvas on alati rääkinud – kui ei jaga pea, peavad jagama jalad.
