sügavsukeldumine
ühe illegaalse sügavsukeldumise tegelikult olime varem ka teinud, nüüd siis nii nagu peab, puhtalt ja kuivalt. eile tuli natuke teemat studeerida ning hakata vaikselt oma nõrka keha katsumuseks ette valmistama – alkoholi ja kohvi eriti tarvitada ei soovitata.
sügavsukeldumiseks nimetatakse hobisukeldumist vahemikus 18-30 meetrit. meil oli plaanis kuskile sinna 20-25 kanti minna.
päev algas lootusrikkalt, kama autosse tõstes riivisin sõrmelt tibake nahka maha, tuli plaasterdada. järgmiseks jäi paat hiljaks ja siis ei tahtnud ta käimagi minna. enne kama selga ajamist selgus, et üks mu esimese astme regudest on sõelapõhi – eelmisel õhtul tõstsin natuke voolikuid ringi ja peale viimast, edukat, konfimist ilmselt ei keeranud asju kinni.
närvi ei ajanud, õnneks oli paadis kellelgi näpitsad ja isegi 5mm kuuskantvõti. mida kõike seal veel võis olla…
allaminek oli seekord mõnus – mööda ankruköit. tasakaalustamine esimesel kümnel meetril natuke võttis aega, aga edasi oli kõik ok. ega ma päris täpselt ei teadnudki kui palju seda sügavust selles kohas oli. ühel hetkel olime eelmiste paaride peakohal. väga ülbe tunne oli väljatimmitud neutraalse ujuvusega jääda lihtsalt hõljuma ja põhja mitte puudutada.
nüüd siis tehti meile puust ja punaselt selgeks, mispärast see sügavuse piirang alguses peale pannakse. ülesanne oli lihtne – kui instruktor näitab mingit numbrit parema käe sõrmedega, tuleb sellele üks liita, kui vasaku käega, siis üks lahutada. ega ma seda lämmastikunarkoosi väga ei alahinnanudki, kuid väike üllatus oli ikkagi, kui esimese raksuga instruktori parema ja vasaku käe segamini ajasin. kindlasti ta irvitas seal omaette sel ajal.
harjutuste lõpuks oli vesi ümberringi piisavalt sogane, niiet peale paarimehe enam kedagi näha polnud. ujusime sügavamale. langus oli päris mõnus ja varsti seisime taas 30 meetri nähtamatul piiril. võrdlesime sügavusmõõdukeid – sama värk mis eelmine kord, kõige suuremat sügavust pakkus kompuuter, seejärel minu cressi konsool ja viimaseks paarimehe aqualungi konsool. vahe ca 3 meetrit.
ujusime mööda põhja ülespoole tagasi, aegajalt pidin kuiva ülikonda ventileerima, sest seekord ujusin neutraalselt ja ei roomanud mööda põhja. natuke kahtlane see asi mulle tunduma pidi, sest olin põhjast ühe rusikasuuruse kivi lisaraskuseks taskusse pistnud.
sujuvalt ca 20 meetri kanti tagasi ankruköit otsima. aga ei leidnud. ilmselt oli lämmastikunarkoos nüüd nii palju väiksem, et taipasin lisaraskuseks natuke kogukama kivi omale vöö vahele pista. see lauget põhja mööda kuivaga tõusmine on igavene niru värk.
5 meetri dekopeatus on sügavsukeldumise puhul väga soovitav, ah ok, nõutav. kolm minutit niimoodi seal ilma köieta hõljuda oli paras katsumus. ujuvus enamvähem ok, regullisin hingamisega, aga nagu sellega on, kui hakkab minema ühele poole siis paneb paraja inertsiga veel mõnda aega. täitsa ära tüütas. aga hakkama saime. pead pistsime veest välja mõni-viis meetrit paadist.
ilmselt dekopeatusest tõustes olin hooletuks muutunud ja käsi ülespoole hoidnud, varrukatest tungis õhk läbi mansettide kuivadesse kinnastesse, need nägid välja michelini mehikese moodi. lõpuks tuli pinnal üks kinnas lihtsalt otsast ära.
niiet see sukeldumine lõppes üsna õnnetult – üks käsi sai märjaks.
