alajaam
alajaama täna ei leidnud.
jutt on muidugi rummu karjäärist ja sinna uppunud asulast. kus seal täpselt mis on, ei saa veel ise ka aru. iga kord, kui käime, siis ikka millegi otsa komistame. igasugu masinad ja nende osad, mootorid ja rootorid, autokered ja käruraamid, suured hammasrattad ja trossikuhjad on tavaline asi – eks keegi on nad sinna jätnud. siiski on üsna veider kohata vee all silikaattellisest ehitatud või ehitama hakatud rajatisi. mis ta täpselt olema pidi, ei saanudki aru, kohati nagu laburünt lõbustuspargis. pakutavad atraktsioonid seekord järgmised:
tõrvapada – võtta üks vana tõrvapada. panna see omale pea kohale või pähe. hingata. pada tõuseb lendu ja lendab minema. mõne aja pärast läheb aga ümber, õhk kukub välja ja pada langeb udusulena alla tagasi. püüad kinni ja ulatad järgmisele.
mõõgavõitlus – kaks töömeest ilmselt olid jäänud suitsu tegema ja jätnud seina äärde vedelema kaks töökorras raudkangi. kumbki mängija võtab ühe improviseeritud mõõga ja võitleb.
kiusatuste rada – õhku on järel juba parasjagu niipalju, et kuidagi napilt-napilt ujudes kaldale jõuda. teekonnal kohtad palju huvitavat träni. lahti võetud traktorimootor. automootor. mingi suur kompressor. üritad neist mööda ujuda ilma eriliselt aega raiskamata. tahaks nagu uurida ja vaadata, aga õhku tahaks nagu ka hingata.
vahepeal proovisime selle dekopoi moodi asja ära. pael läks muidugi kohe sõlme. aga pinnale ta läks ja kukkus seal ilmselt külili, kui nöör lõdva. pingule tõmmates sai sealt aga hoida täitsa rahulikult ja 5 meetri peal 3 minutit vedeleda polnud eriline probleem. seda nöörivärki peab harjutama veel.
