niisama vahva
paarimees testis oma uut videokaameraboksi ja mina vahtisin niisama ringi. tempo oli päris kõva ja nähtavus päris kehv. see-eest õnnestus korra kellegi lestaga vastu pead ja üle näo saada niiet regu lõbusalt freeflow’tades jeehat lendas. õnneks see apeksi hingamisots puhub üsna tagasihoidlikult ja väänlevat, pahisevat tuletõrjevoolikut ei tekkinud. koputasin sõrmega otsale, keerasin otsa tagurpidi ja pistsin suhu tagasi. omal ilge muig peal.
teine tore moment on meeles ühe huvitava objekti juures, mida filmida taheti. passisin natuke eemal, et mitte muda üles keerutada. vahin seda vidinat ja märkan, et selja tagant vajub vaikselt-vaikselt ikkagi peale kõrge tolmupilv. hirmus kahju küll, aga teha ei saanud midagi. vaatad niimoodi rahulikult kuidas pilv objekti ühe huvitava külje sisse mässib.
nähtavus läheb jah aina kehvemaks. mina ei tea kuhu ta läheb, aga ära ta läheb. võibolla on valgust vähem kui suvel ja varasügisel, aga juba 2 meetri kauguselt hakkab paarimees ää kaduma. pole muud, kui sabas püsida ja peale passida, et vastu molu ei saa 🙂 okok, tegelt tuleb käia kõrval mitte järel.
