task overload
taaskord juba tuttaval koljunukil. ühel vaja lihtsalt uut kaamerakarpi katsetada ja teisel niisama sukelduda.
plaan oli sihuke, et mina üle 30 m ei lähe. kes tahab, see läheb reeli otsas ja mina passin ja kerin reeli. ja noh et väga kauaks alla ei jää ja et hiljemalt 80 bari pealt hakkame üles tulema.
ilm oli õnneks tuuletu, luuletama ei hakanud, asjad kokku ja vette. kivid raisad olid üsna libedad, ikka täitsa libedad. vees seistes kenasti tunda, kuidas vesi jalgu jahutab. nägu vette pannes lõi kah külm põmmdi. aga noh, ei midagi erilist, nagu äntus.
ujusime siis kuskile 10 meetrist allapoole. paarimees näitab, et noh kallak!, mina lugesin aga, et kallak? näitan okei ja uhame edasi. ühtäkki saan aru, et oleme juba järsema kallaku peal ja jään mõtlema, et mismoodi siin pidama saab ja kuidas see reeli ühendamine välja näeb? nõuan peatust, et saaks reeli ära ühendada ja paari meetrise lõtku otsas alla minna. ja ega ma kellelegi muidugi seda plaani lahti ei seletanud, paarimees sai aru et mulle sügavusest aitab. aga see selgus hiljem.
oh häda! sedasi jalad ülespidi või mis iganes pidi olles ja põhja puutudes vajub selga liivapilv. ja seal oli juba piisavalt pime ka, igatahes ilma lambita ei näinud midagi teha. no ja siis hoiad seal lampi, jälgid et alla ei kukuks ja üles ei kerkiks, otsid paarimeest ja sebid reeliga. alguse kerisin kohe uljalt paar tiiru ilma nööri otsast tõmbamata, selle tulemusel kukkusid need paar keerdu nööri lihtsalt pooli pealt vända peale ja siis nöörist tõmmates läksid sõlme. vinge.
vaikselt tekkis tahtmine sukeldumine pooleli jätta ja teha midagi, mis paremini välja tuleb. sebisin siiski reeli korda ja andsin paarimehele. too kinnitas üle, et ma jään siia ja ta läheb käib allpool ära. heaküll siis. sügavus 20 m. edasi vedelesin seal oma peale pressivas liivapilves, vaatasin kuidas reeli vänt pöörleb ja nöör jookseb. vahepeal tuli mõte, et on ikka pime küll ja hirmus ja… sain aru, et mõtlemine ei ole hea, vaatan parem kuidas reel pöörleb ja nöör jookseb ega mõtle midagi.
ühel hetkel lakkas vänt pöörlemast. proovisin natuke tagasi kerida. tuli. edasi lihtsalt kerisin. kerisin ja kerisin ja nihkusin ikka tasapisi liivapilve eest ära, kuni kuskilt mustast sügavikust hakkas paistma õrn valgus. paarimees ilmus oma kaamerakarbiga välja. vaatasime siis seda, väike tilk oli ikka sisse pressinud.
üles tulime aeglasemas tempos. ja nigu ikka, lapiti tulles ikka jalgades vist rohkem õhku ja lihtsalt vasakut külge ülespoole keerates ventiilist mingit õhku ei tule. ei tulnud ca 10 meetri jooksul. siis tiba tuli, aga ikkagi kuidagi ebamugav. õnneks on põhjas kiva küll, üks jälle pihku. 5 m peal ohutuspeatuses mõtlesin suures pool-ebaõnnestunud sukeldumise ahastuses välja päästva plaani… ja joonistasin tahvlile maja. hea jobu.
