jääkarupoeg
jääsukeldumine on umbes sama nagu talvehüpe. tegelikult tavaline sukeldumine, lihtsalt peab arvestama mõne lisapiiranguga. esiteks ei pääse igalt poolt pinnale ja teiseks kipub varustus, eriti regud, pinnal ära jäätuma.
kuna tegu on padi ice diveri kursusega, siis tegime kõik, nagu peab. ümber jääaugu labidaga lumesse vankriratas – ring ja kodarad, et alt hästi näha oleks, kus suunas väljapääs on. paarilisega ühe köie otsas karabiiniga kinni väikse lõtku otsas ja köie teine ots muidugi pinnal kellegi käes. signaliseerimine sikutamisega.
meil õnneks selle köiega suuremaid probleeme polnud – ei keerutanud üksteist sisse ega haakinud ennast kusagile taha. ekskavaatorile saime rahulikult tiiru peale teha ja natuke seda vahtida ka. aga siiski, uus paariline, köievärk ja lekkiv kinnas natuke hajutasid tähelepanu.
kõige rohkem kartsin, et vette minnes on näol rajult külm, niiet kohe jube, aga 2kraadine vesi ei erine äntu 4kraadisest kuigivõrd. kuiva ülikonna ja alusriide all oli muidugi villane kampsun kah. kompenseerimiseks 1,5 kg lisaraskust oli selgelt vähe. allasaamise esimesed 3 meetrit olid ikka üsna vaevalised. ja muidugi ülestuleku 3 viimast samuti.
kopa juures oli üks ahvenapoiss ka. tema tundus ka jääkaru, või siis tiba soe peast, sest lasi omale jube lähedale.
