jää all jälle
seekord läksime alla teise satsiga ning pidime lumele kodarad rookima. tegi naha märjaks. lõpuks tuli rakett (ivari koer) ka appi, hoidis labida varrest hammastega ja siblis kaasa.
sukeldumisel oli meil kaameramees ka kaasas. vahepeal sain kaamerameest filmida. siis hakkas äkki nina alt sügelema. mõtlen ja mõtlen et kuidas saab nina alt sügeleda, kui ma olen vees?! või olen peast natuke segi läinud ja kogen väikseid hallukad juba. kuid ei, lihtsalt köis oli mul tiiru või paar ümber kaela ja jooksis kuidagi naljakalt maski ja regu vahelt sedasi kergelt. nagu keegi silitaks magajal heinakõrrega nina.
üles tulime mitte augu juurest vaid tiba eemalt. et saaks näha mis värk otse jää all on, sest nelja meetri sügavusel enam erilist vahet pole, kas on peal jää või mitte. no vahetult jääpinna all oli vahva. keerasin pea alaspidi ja lasin ülikonda õhku. jalad muutisd magnetiks ja kinnitusid lakke. käisin nagu kärbes. väga võimas. aga siis pidime välja tulema, sest aeg sai otsa.
on täiesti selge, et väga oluline osa sukeldumisest on sukeldumisjärgne piknik või niisama kellegi pool borši söömine ja kohvi joomine. selline väga mõnus tunne tuleb peale. hiljemalt siis saab alati selgeks, et elu on ilus ja olla tore.
