träkkdaiv
kell tiksub, maakera pöörleb ja jää sulab… kunagi ära.
läksime seekord kolmekesi üsna huvitava plaaniga vaadata kolme asja. auk uuesti läbi saetud eelmisel õhtul, aga isegi kui ma sellest tööst pääsesin, siis täna suure kelguga kolmekesi kolme mehe varustust vedada mööda järvejääd, see võttis väga võhmale. istusin pärast kelgu otsa peal ja kuulasin kuidas süda taob. aga teised seda ei kuulnud ja varsti anti kätte labidas, et lumesse radu kühveldada. ühesõnaga häälestus oli töine.
kõigepealt vaatasime üle nö töötoa. ja nagu kokku lepitud, ca kolm minutit peale kohale jõudmist ja majaka kinnitamist saimegi kõik taas kokku ja läksime tagasi, et asuda teele järgmise vaatamisväärsuse juurde. lihtsalt puhas rõõm sujuvusest.
viimane koht oli kõige kaugem. sinna minekule hakates paistis päike läbi jaaaugu mingi nurga all ja kui kolmas mees seal hetkeks peatus, paistis nagu mingi ingel pühapildil. hästi kift vaatepilt mälugaleriisse. tagasiteel olin viimane tulija ja vaatan, et teised kaks lähevad ees selili. ca 5m sügavusel oli jää peal valge teeriba hästi näha, eks vaatasid seda. ja ehkki mul oli niisamagi selge kus suunas peab udjama, liitusin ka ise sügava muige ja rahuldustunde saatel selle allvee träkkdivega ning träkkisin teiste järel auguni välja.
peale sukeldumist tulevad grilli ääres alati head mõtted:
- tuleb hankida minibuss, kus on varustuse hoidmise ja hooldamise tingimused.
- kalamehed istuvad päev otsa lumisel järvejääl, sest see on kergem põli kui kodus mitukümmend aastat kuuldud “plaate kuulata”.
- inimene, kes küsib järve ääres kuivas ülikonnas askeldavalt mehelt, kas kala oli?, ei ole ilmselt ei kalur ega sukelduja, aga mida ta siis talvel järve ääres teeb?
- ja kui mõnda lihatükki grillil erilise hoolega moorid, siis saavad tähelepanelikumad kaaslased aru, et tahad selle pärast ise nahka pista.
