ull blog

paldiski basseinis taaskord. seltsiks tädipoeg, keda litsentsist veel vaid meretunnid lahutavad.

varustus oli seekord ultra-light – 6 liitrine 300 bar balloon, vest, regu, mask ja lestad. asjad olid kodus kokku kruvitud, niiet kohale läksime lihtsalt akvalang näpus nagu mingid suvitajad.

vees erilist vahet ei tundnud, pigem ikkagi sellest palja naha peal vesti kandmisest, sest see pole ikka päris õige tunne. lahtise kannaga lestad palja jala otsas on kah nagu on. vee läbipaistvuse ja põhja koostise poolest polnud avaveekoguga erilist vahet enam, tiba soojem ainult.

läksime rahulikult alla, teisel esimene kord ikkagi sellises üüratus sügavuses (3,2 m). all vahtisime niisama ringi ja timmisime ujuvust ja vahtisime jälle ringi. kohalikud suplejad ei pannud meid ka enam tähele, kargasid seal jalad ees mauhh ja mauhh vette, nagu poleks nende asigi. no muidugi alfa lippu meil ka püsti põlnd, niiet oma viga. mõni sisse kargav tibi paistis päris kobe, seega ei kurda.

ujuvusega sel paarilisel ei paistnud mingit probleemi olema ja see muidugi ärritas jõhkralt. lõpuks ei suutnudki vastu panna ja kahmasin ootamatult regu ära talt. ei teind nagu väljagi. järgmiseks tuli võtta mask. no siis läks parajaks kähmluseks kätte, mul kisti kah mask eest ära ja alul ei saandki aru kuhu see kadus. olukord rahunes. andsin võõra maski tagasi ning leidsin ka enda oma, see oli lihtsalt pea peale asetatud mulle. avastasin täna, et maski saab lihtsalt õiget pidi ette vastu nägu panna ja tühjaks puhuda, rihma võib esialgu rahulikult hõljuma jätta. paarimees sebis muidugi kauem, jumal tänatud, ja selle käigus kippus ujuvus käest ära minema. rippusin siis tal vesti küljes ja tirisin allapoole, et välja ei lendaks. aga sai ette oma maski seal kaaluta olekus ja polnd häda kottigi.

ei saa jätta mainimata, et ka äratulek oli kerge kamaga hoopis teine tera. tavaliselt tassiks kaasas nagu tervet maakera, nüüd aga vaid väikest kuud.