rescue 1..
kiirelt mõned mälestused esimesest rescue diveri basseinitunnist:
- kui pinnal on miski jama, väsimus või muu, siis esiteks vest täis ja vajadusel tina põhja ja mask ära, et lihtsam hingata
- probleemiga buddyle ei maksa pinnal kohe külje alla ujuda, parem haardeulatusest eemal vaadata, kas jutust saab aru, üritada rahustada ja jälle, endal ujuvus positiivseks, siis paarilisel ka, vajadusel aidata. julgustada. väsind sukelduja vedamisel lasta ikka tal endal ka sõuda, muidu võib situatsioon muutuda, st väsid ise täitsa ära
- paanikas sukeldujale ei tohi kindlasti lähedale minna suure hurraaga, see ronib selga niikui saab. käe ulatamise asemel parem ulatada snorkel, aga seda me enivei ei kasuta, nii et see pole reaalne variant. ja kui ilusast jutust aru ei saa, st ei kuula sõna, siis selja tagant või alt ligi, balloon põlvede vahele ja vest õhku täis. kui kole ägedalt vastu rapsib ja kipub vee alla vajutama, siis endal vest tühjaks ja minna vee alla, siis laseb lahti. kui kinni haarab, siis lahti murda pöidla suunas. kui ei saa, siis vastu vahtimist lajatada, et mõistusele tuleks. noh, ja kui see ka ei aita, siis minna vee alt eemale ja oodata, kuni väsib ära rapsimisest ja hakkab vaikselt vee alla vajuma, siis on paras aeg kraesse karata. elu on karm
- väsinud sukelduja kaldale vinnamisega vaadata, et ennast vette ei tiriks. käe ulatamise asemel võib ka parem ulatada mingi eseme, millest saab vajadusel lahti lasta – tema ei pruugi tahta sust lahti lasta ju.
- ja üldse ei maksa liiga agaralt tegutseda, sest see väsitab jube ära
