ull blog

nüüd oli vist neljas kord sellel kopal külas käia. sedakorda marttiga otse kaldast kompassi järgi täpselt lõunasse uhades.

kõigepealt oli tore, et vestil näiteks jäi miskipärast kõige ülemine rihm üldse kinni panemata ja alles vees avastasin, et ka kuiva vollat pole küljes. kuid see on käkitegu külge panna.

mingiks eriliseks navigeerimisgeeniuseks mina end ei pea, aga hästi rahulikult ja mõnusalt otse liikudes nägin veel enne, kui ära jõudis tüütama hakata, vana tuttavat kitsast rihma põhjas vedelemas. teadsin, et see viib kopa juurde välja. kui viimati seal ihuüksi käinud olin sedasi, siis panin seda tähele. noh, varsti jõudsimegi mingi suure plekilätakani ja edasi paistis juba suur tume kogu meie ees. nähtavus ca 3 m seal all.

üritasin kätega seletada, et teeme alguses madalamal ringi peale, aga mingit mõistliku responset ei saanud, seega tuli lihtsalt ees minema hakata, ning see toimis. nägin siis lõpuks ära ka selle keevitusballooni maas vedelemas. kopa ümberuses vedeles veel mitmeid nöörijuppe, mõni otsapidi kusagil kopa noka küljes, mõne otsas jälle tühi plastmasskanister vedelemas, ilmselt on olnud ka varasematel aastatel siin küljes mingi pinnale ulatuv poi. üks suur paksust plekist kate, mis on oma koha pealt ära tõstetud ja seisab serva peal püsti seal kõrval ja mind iga kord natuke hirmutab ja kummitab, kuna tundub, et ta liigub, ongi tegelikult üsna vähe kusagil kinni. ja ka muud plekid ja piirded on üsna pehmed juba. seda paremini mõjus mõistlik hunnik tina vöö peal, mis lubas täitsa vabalt kuivast õhku välja lasta, kui tahtsin, ehk siis hea ujuvus – polnud mingit vajadust kuskilt tuge otsida.

seekord oli kuidagi rohkem aega rahulikult vaadata asju ja ka orientatsioon ei kadunud kuskile, all oli alati aru saada, kust poolt tulime ja mispidi kopp üldse on. ja ma olin millegipärast arvanud, et ta on nokaga ida poole, aga oli hoopis läände. seal noka peal on need sangad või redelipulgad, kus ma paaril korral kergelt positiivsena istunud olin varasematel kordadel, ise kätega redelipulkadest kinni hoides. oeh, näe nostalgia juba.

vahtisime neid suuri trosse ja hammasrattaid ja elektrikilpi ja seda “tuba”, kus elektrimootor seisab. komandosillal ehk kabiinis on kaks võimast pedaali. miks neid kaks on – kurat teab. ja katusel vedeles üks väljavenitatud läikiv karabiin või link või d-ring ja üks särav 20 sendine. need jäid sinna, näis kui kauaks…

tagasiteel enam ei viitsinud kompassi nii täpselt jälgida, polnud ka oluline kallakuni välja ujuda. leidsin mingi suurema hunniku, ujusin sinna peale ja jäin pidama. martti möllas oma laugest tõusust tingitud ujuvuseprobleemiga – siis ei voola õhk jalgadest üle kere õlaklapi kaudu välja vaid tuleb ainult kere ülaosast ja jalad jms jäävad “kergeks”. tore oli seekord ise olla observeerija rollis ja vaadata kuidas mees võitleb. aga sai lõpuks hakkama, ujus hooga alla, keeras end püstiasendisse ja lasi õhku välja. niimoodi paar korda ja oligi jonksus.

proovisime üles minna õhujagamisega. keegi muidugi ei koputa ja näita, et nüüd on õhk otsas ja anna juurde, vaid visatakse oma regu suust minema, siis hakatakse minu lisaotsa sikutama, mis muidugi ei tule nii kergelt nagu oodatud. siis ei ole ta õiget pidi ja siis selgub, et kui ta õla alt kulgeb, jääb volla lühikeseks. ja isegi kui ma käe üle volla tõstsin, siis tuleb ta mul ju vasakpoolsest regust (v-ventiil) ja jääb mingi 15 sentimeetri jagu ikka lühem kui ühe reguga konfis. varem nigu ei mõelnudki sellele, nüüd siis teab. hingasime paar sõõmu, kõik oli rahulik, läksime üles ega kohanud kedagi…

kaldani oli tsimarukene maad veel ja olime natuke kõrvale kaldunud. tulime siis mööda kaldus seina, põhjast leidsime veel natuke raha, õlut ja kalu.

mõned uited sellest korrast:

• vahepeal, kui marttil maskiga probleem (pidevalt puhus tühjaks seda) oli ja kui seda õhujagamispulli tegime, siis jäin mõttesse, kas ma ikka juba olen valmis suuremaid sügavusi vallutama, kus niisuguste asjade esmakordseks kogemiseks pole parim aeg ja koht võibolla;
• nö juhtija olla on natuke lihtsam kui järele ujuja – saab tempot regullida, samas on kuidagi imelik lihtsalt ringi vaadata, sest miskipärast ei tahaks jätta muljet, nagu oleksin eksinud, mitte et selles midagi imelikku peaks olema
• konsoolikompass on jama. kui konsool on otsapidi vesti küljest lahti ühendatud, et saaks kompassi vaadata, siis jääb ta pärast lollakalt töllerdama. eriti nõme oligi lõpuks lahtise konsooli ja lisaotsaga ujuda nagu mingi kaheksajalg. peab randmekompassi hankima kindlasti.
• regude konfi tuleb natuke ringi leiutada. ilmselt vesti voolik toetas terve sukeldumise aja vastu kukalt ja jättis omale kuidagi räpaka konfi mälestuse.
• lisaregu tuleks kah kuidagi teisti kinnitada, et ühe ropsuga lahti tõmmata annaks, praegu on vollik pooleks keeratud ja õla peal läbi d-ringi torgatud.