rescue-shmescue
esmaspäeva hommikuti on tavaline asi, et kliendid helistavad ja ajavad üles, sest mina ei viitsi tõusta kukkede ja kanadega vaid magan tavaliselt une välja. aga täna helistab dill, tervitab temale omasel perverssel viisil ja küsib kas ma juba hakkan nautiucusse jõudma või mis. mingi “kuule mul meildid vist ei tööta…” või muu it teemalise harjumuspärase küsimuse peale oskan üsna hästi une pealt asjalikku vastust pakkuda, aga see, et täna pidi viimane rescue sukeldumine olema, oli suur uudis…
igatahes olin ca pool tundi hiljem miidurannas koos oma varustusega, kõhus pudeliga kaasa pandud vesi, pirn ja võileib. st pudel muidugi polnud kõhus.
merivälja muuli peal panime oma kola kokku kui peale lendas suure bussi täis lasteaialapsi koos kasvatajatega. olid tulnud merd vaatama, no ikkagi kaugelt mustamäelt, need ju ei tea merest veel midagi. ilmselt polnud neil parim päev sest ega sukeldujad oma mölapidavuse poolest langevarjuritele eriti alla ei jää ja noh, kasvatajad ikka pidid lastele selgitama, et nüüd tehti nalja, et ega me teisipäevani seal vee all ikka ei ole, nagu alul öeldi. täitsa kohmetuks võttis selline kari lapsi sõõris ümber passimas suud lahti ja silmad suured. mõtlesin korraks, milline võim mõjutada maailma – näitad oma uhket varustust ja jätad muidu ka piisavalt tähtsa ja aukartustäratava mulje ja kunagi 10-15 aasta pärast räägivad tüübid, kuidas nemad hakkasid instruktoriteks ja tuukriteks, sest kord lapsepõlves merivälja muulil nägid…
kõige mugavam osa rescuediveri treeningust on ohvri mängimine. silmad võib kinni hoida, kui päästjaid usaldad ja ei karda, et pea vee alla surutakse või vastu kive kolgitakse. kuulad seda ümbritsevad sagimist nagu oleks ise juba tunneli ühes otsas. selline vaikne ja rahulik ja ega ei tahagi väga end uuesti sisse lülitada ja samamoodi ringi rassima hakata…
kergelt lainetavas vees kuivade kinnastega seda pagana hingamist teha on omamoodi trikk ikkagi. kõige tähtsam on endale saada väga hea ujuvus – vöö kindlasti maha, ülikonda piisavalt õhku ja vest jeehat. muidu ei saa kottigi teha. vähemalt mina tundsin end nii kõige teovõimelisemana.
ohvrite veest kaldale vinnamine seal kivise muuli peal on… keeriline. märg ohver on raske, isegi meie kursuse ainsa tibi välja lohistamisega nägid kaks suurt tugevat meest sihukest vaeva et kole kohe. ei taha mõeldagi, et kedagi peaks sedasi üksi välja aitama mööda redelit näiteks.
aga tarkuseterad on hoopis sellised:
- kui tavaline sukeldumine tundub igav ja igav on paha, siis peale rescue kursust on selge, et igav on hea.
- kui arvad, et tunned oma varustust ja oskad seda hoida, siis…
- kui ei tunnegi, siis pole hullu, sest resceu käigus kaotad või lõhud niikuinii mingi osa varustusest ära…
- kui maski ära kaotad, siis seda üles enam ei leia, ehk oligi teine juba vana…
