ülekaalulised
eile ei saanud osa rahvast hästi alla, täna ei seisnud aga osa rahvast hästi pinnal. vest õhku täis, aga regu ära võtta ei saa, sest hingamisteed on allpool veepiiri.
tegelikult oli ka ülejäänudel tina ülearu, aga neil püsisid ninad pinnal. lõpuks siis saigi üks 2,5 kg klots (uhh!) poi ankru külge seotud ja teisel vennal 1 ja 1,5 kg ära oma ülikonna taskutesse.
teine häda oli kõrvade tasakaalustamisega, sest ülekaalulistena kiputi laskuma nagu pommid hirmsa vilinaga alla ja siis alles hakati tasakaalustama. lõpuks aga saadi nende asjadega ka jonksu ja veriseks saime ainult ühe nina. mul oli omal ka esimestel avaveesukeldumistel nina päris mitmel korral verine, nii et ambulancet veel ei kutsunud. üsna õõvastav vaatepilt on see siiski, kui maski kogunenud vesi on mõnest ninaveretilgast üleni punane.
aga muus osas oli kõik kõik üsna kena. üks grupp löödi jälle kaheks, ühtedega tegeleti, teistega ujusin päris pika tsõõri. teine grupp oli nagu noored merekoerad, ujusid instruktori ees uljalt. seal grupis oli ka üks gentleman, kes vahepeal aitas instruktoril poi ankrut kalda poole tõsta (mingi 3-4 kg jagu tinaklotse). see tüüp muidugi lõpuks väsis ka natuke ära ja kippus maha jääma. võtsin töö üle ja ega kaua ei läinudki, kui tundsin ise, kuidas keha hakkab rohkem hapnikku nõudma, hingamine läheb sügavamaks ja kiiremaks, nagu tassiks treppi mööda midagi rasket.
hästi kift koht oli aga natuke enne viimase sukeldumise lõppu, kui niisama ringi ujumise osa oli. sattusime ühele sellisele umbes nii poole meetri kõrgusele pangaservale, mida on poolsaare teises küljes ohtrasti. niikui seda nägin, siis oli vaja end kohe pea alaspidi ajada, et saaks sinna serva alla piiluda. piilun ja omal ilgelt hea meel, siis vaatan, et kõrval terje piilub umbes samamoodi heedtaunis seda panka, aga ta pakri pankadega vana sõber.
