nõva 2006
eelmisel aastal samal ajal tegin nõva laagris oma viimased owd meretunnid ja söötsin kõhud täis sadadel rannasipelgatel, jõudsin reedel kohale ja laupäeva lõuna ajal panin jeehat. seekord pidasin vastu kõik kolm päeva ja tegin igal päeval ühe sukeldumise kah.
reede öösel käisime dilliga kahekesi kõrgest lainest hoolimata merel ühte vrakki kaemas ca 30 meetri sügavusel. paadisõidust tekkis väike merehaigus, soigusin ja oigasin, aga pidasin vastu. all oli tõesti natuke teistmoodi, kui tavaliselt. vesi oli täiesti pime juba teisest meetrist ja näha võis vaid seda, kuhu lambiga näitasime. maskilambid olid väga abiks, nägi paarimeest ja instrumente. suurte lampidedega sihtisime juba ankruköie suunas ja allapoole, et kus on siis rusud ja meid varitsevad võrgud. esimesena hakkas paistma hoopis ankur, mis sätendas lambivalguses allpool nagu mingi kollane rist. polnud näha kas ja kus ta kinni on, sest näha oligi ainult ankrut ja muud mitte midagi. arvata võis, et ta kusagil kõrgema konstruktsiooni küljes kinni peab olema ja nii oligi – konstruktsiooniks suur kahuritoru, mille otsa ligidal ankur ühe labaga loksus. tegime all kahuritoru peal väikse peatuse, piilusime lampidega ringi, näha oli veel teistki kahurit ning mingeid muid laevakonstruktsioone, all tekki ja kalavõrkusid. kõik mida näha võis, oli ilus terve. isegi kahuritoru oli haljas selle koha pealt, kust ankur oli teokarbid ja muu nõgi maha koorinud. hoidsin käega ümber toru ja määrisin kalipso varruka ära, nagu tavott või krafiit või midagi, aga see selgus alles hiljem. ülesminekul esines veel see tore effekt, et üles suunas vaadates voolavad õhumullid üle maski ja paarimehe lambivalgus värvib need hõbedasteks kuulideks. läigivad niimoodi su sulme ees ja neist kaugemale nagu ei näegi. tuli pea kaldu keerata natuke. paadis jätkus merehaigus.
tagasi jõudes sai veel natuke nalja sellega, et paati ei õnnestunud randa tõmmata, saime üsna märjaks selle käigus (lollid võtsid kalipsod enne maha või lahti), lõpuks tuli ikkagi sadamasse jätta paat. luurasin magavasse laagrisse, panin vaikselt telgi üles, kobisin sisse ja jäin magama, kell oli 5, päike tõusis. südames suur rahulolu vrakil käigust, sest see oli kahtlemata kõiki neid vintsutusi väärt.
laupäeval üritasin saada neugrundi kraatrisse, aga ei saanud, sain hoopis merel loksuda suurema puust paadiga ja kõvasti merehaige olla. jällegi pidasin vastu, aga õhtuks teadis laagris kogu staff, et mina ei söönud eriti midagi ja laevas oli paha.
pühapäeval enne ära minekut käisime uuesti reedesel vrakil. meri oli väga rahulik, pilvi polnud, päike paistis, paadiga kiirelt kohale. seekord oli käijaid rohkem. ankur visati seekord üle laevanina, aga ta ei olnud seal kinni vaid lesis laisalt põhjas. nii ta siis jäetigi. tegime vrakile tiiru peale. vööris kaks kahurit ja mingid ruumid, keskosas küljed laiali vajunud ja laeva keskel seisis põhjas üks ilmatu jurakas tünn. ahter oli jälle tervem, sõukruvi ma vaatamas ei käinud, aga dill ütles, et see oli täitsa olemas ja ilus terve, tõi tunnistajaks näha merekilgi. sel hetkel hakkasin kuulma kõrvades mingit imelikku heli, justkui oleks pulss ilgelt kiire ja kuuled südame tuksumist vms, aga kuulsin seda natuke tugevamini ja ma ei hingeldanud. lisas natuke ärevust. laeva teine külg oli samaoodi kuidagi ära vajunud. põhjas vedeles jäme ankrukett. dill läks alla ankrut kokku sebima, osa rahvast oli juba seda mööda üles hakanud liikuma, mina ja veel üks tüüp vaatasime kahurit. selle juures olid veel mingid haljad metallist karbid küljes ja terved. teel üles kohtus kogu seltskond ohutuspeatuses, kes rippus köie otsas ja pikutas niisama, kes vahtis ringi, kes sebis oma ujuvusega, kes tiirutas ümber seltskonna. rahval sai 3 minutit täis ja kobis üles, meie dilliga jõudsime sinna kõige viimasena, kuna teha polnud seal midagi, siis harjutasime natuke viipekeelt. uskumatu, kui palju on sünonüüme keskmise sõrme käemärgile.
