ull blog

owd kursuslastega koos meretundides ja teises basseinitunnis on juba käidud, nüüd siis esimene tund ka – see, kus nad esimest korda vett näevad 🙂

tehti igasugu harjutusi, näo vette panemine ja regust hingamine, maski puhastamised ja regu leidmised ja puhastamised kuni vee all maski ära võtmiseni üheks minutiks ning need harjutused, kus kraan kinni keerati, ja pidi paariliselt õhku võtma (nii kui paariliselt võetud õhule üle mindi, keerati oma kraan ka salaja lahti tagasi). muid harjutusi muidugi ette ja taha ka.

mina sain kaks uut kogemust:

kui pidid harjutama ilma maskita hingamist, siis üks tibi hingas väga rahulikult ja ma olin peaaegu kade, sest mina küll turtsusin ja plärtsusin suht kõvasti oma tunnis kunagi. nii, hingab ja sai minut täis, hakkas maski ette panema ning kuidagi ei saanud maski tühjaks. korra oli näha, et tõmbas natuke ningaga vett ja kohe tahtis putku pista, aga pigistasin tal nina kinni ja hoidsin all. hingas suu kaudu edasi, rahunes natsa ja askeldas edasi. mask tal oli natuke kehvasti istuv, puhastas küll õigesti, aga ilusti oli näha, kuidasi kusagilt külje pealt ikkagi mullirida üles jookseb ja natuke vett sisse nirises. igatahes sai hakkama.

teine õpetlik (või noh, maiteagi veel mis seal õpetlikku oli) lugu oli õhk-otsas-sest-kraan-kinni-anna-õhku harjutusega. seda peab üsna nobeldat tegema, sest nüüd ei saa enne harjutuse alustamist kopse korralikult õhku täis tõmmata. kui kiire on piisavalt kiire, selgub harjutades. korra juhtuski, et tekkis enne juba õhuvajadus ja väikseid mullikesi (ilmselt natuke liiga suured mullikesed ka) ajades oli viimanegi raas saanud otsa. paarimehe lisaotsast aga tuli kogemata vesi suhu (keelt ei hoidnud ees või võttis liiga ahnitsedes). edasi käis kiirelt, regu sülitati välja, mask visati eest naahui ja kimati üles. mina muidugist järgi, vaatasin et ta nina pinnale ulatuks ja vest õhku täis saaks. pinnal selgus, et tema ei mäletanud maski ära viskamisest midagi. vot selline lugu.