heino
heino on üks ca 15 m pikk ja 5 m lai puksiirivrakk aegna saare lähedal merepõhjas, erilisi ohtusi seal pole, sügavus 15 meetrit, peetakse heaks kohaks esimeseks vrakisukeldumiseks ja dm nagadele sukeldujate järele vaatamiseks.
laine oli muidugi vastu ja sinnasõit kestis vist kolmveerand tundi, aga paat oli selline tagant lahtine ja pinkidega, asjad mahtusid ilusti ära ja omal oli ka mugav istuda seal. kola oli juba maa peal kokku pandud ja kalipsod seljas. vaja ainult kohale loksuda, tee peal väike briifing, kohal kama selga, vette ja pärast tagasi, selline lihtne plaan.
lainetega merel on ikka tiba midagi muud kui kuskil rummus või siledal merel. vette minnes pole ühtegi stabiilset asja, kust kinni hoida või tuge otsida. paat kõigub, ankruköis käib ka üles ja alla , ühesõnaga natuke erinev, aga mulle polnud see õnneks mingi uudis.
ankrusse jäädes selgus, et vist päris vraki kohal me ei ole, 120 jalga eemal olime pidama saanud. aga ankruköis oli piisavalt pikk, niiet tundus üsna tõenäoline, et ankur ise on põhjas üsna vraki lähedal. läksin alla asja uurima, enne kui rahvas peale lendab. oli võõras regu ja konsool ilma kompassita, käsikompassi kaasas eikellelgi. orientiir umbes selline, et köie suunast risti vasakule. kaasas üks ujuv nöör, ühes otsas väike karabiin ja teises viskipudel. karabiin vesti külge ja alla. ankur ilusti liivas kinni. krt oleks võinud hoopis reel kaasas olla, et oskaks tagasi tulla kui vaja. nojah. vedasin siis näpuga liiva sisse väikest jutti ja kütsin natuke vasakule. ma arvan et see vrakk üle 10 meetri kaugusel ankrust ei olnudki. poi vraki külge ja üles. väike suplus paadini ning rahvale jutustama kuda olukord on.
kaks paari tulid vette ja kadusid alla. kergematel sukeldujatel on lisaks lainele veel see ikaldus, et väiksed vestid on väiksema tõstejõuga ilmselt. paned tina natuke ülearu ja ei püsi enam pinnal. sebisime vöö kergemaks, aga ega seal laintes vöö tagasipanek ja kogu see juramine sukeldumishimu selleks korraks suuremaks ei aja. ankruköis ka loksus ja loopis, ega kui pole sinu päev, siis pole mõtet lõpmatuseni võidelda vetevanaga.
läksin teist korda alla vaatama, kuda ülejäänudel läheb. tegin ise kah vrakile tiiru peale, ikka päris laeva moodi ju, miski väike ruum laevatekil ja ahter selline kumer nagu puksiiridel ikka. tekil palju igasugu kola vedelemas, lisaks üks vonklev emakala. ühe paari leidsin üles, neil läks küll hästi, ujusid rahulikult üksteise kõrval ja vahtisid ringi. sain tiiru peale, aga teist paari ei kohanud. tegin kiirelt teise tiiru ka, nüüd ei kohanud ka enam esimest paari. kusiganes nad olid, minu kinnitatud nööri nad ülesminemiseks ilmselt ei vajanud, või siiski? mingi nipiga sain üles minna mööda oma nööri nii, et nööri läks mingi asja vahelt läbi, võtsin lahtise otsa ja hakkasin üles minema, ülemine ots liikis selle käigus siis allapoole. nagu lipu langetamine. 3 m kandis jõudsid otsad kohakuti. sõlmisin pudeli lahti ja liikusin ülespoole. pinnal selgus, et ülejäänud rahvas on kõik pinnal, seda oli igatahes väga tore teada.
