raa
karu oli rebane ja raa oli polaris. raa seepärast, et polarise nimeline laev oli eestis juba olemas, kui see laev siia osteti, siis tuli nimi ära muuta. aga miks karu rebane oli, seda ma ei tea.
tegemist on puust mitmemastilise kuunariga, millele eestis väike mootor ja vint külge kruviti ja nagu ikka, lasti see laev lõpuks põhja. millegi pärast oli tekkinud arvamus, et laevast on järel ainult kaared ja külgedelt on lauad maha kukkund ja see vrakk näeb välja nägu luukere.
paraku oli nähtavus üsna kehva, et mingit üldmuljet saada, aga samas piisavalt palju, et niisama vahtida. laeva tekil olid suured umbes 3 x 3 meetri suurused augud, kust pääses trümmi. ühest august sai siis sisse ja järgmisest välja ujuda, sest trümmid on seest üsna tühjad. vana puust laeva kohta vedeles siin ja seal üllatavalt palju mingeid elektrividinaid, juhtmeotsi ja väike isolaator.
kuidagi imelik tundus, et mina ei näinud seda teist paari, kes samal ajal all pidi olema, aga nojah. kui laevale all ühe ja tekil ka paar tiiru peale tehtud sai, siis oli paras aeg üles minna. üks mees võttis lihtsalt selle kümnekilose ankru ja ujus sellega eemale, et ta pärast kuskile ümber vraki vedeleva puumaterjali külge kinni ei jääks. seekord tehti 15 meetri peal 1 minutine peatus ja 5 meetri peal 3 minutine. seda 15 meetri peatuse asja polnud varem nagu teinudki, aga ega pole varem palju sügaval käinud ka, siin oli ca 20-25 meetrit.
all oli mööda sõitvate reisilaevade mürinat päris kõvasti kuulda, selline tunne, nagu vesi lausa vibreeriks kergelt. ja ülestulles kuulsin justkui raadio mängiks ja keegi räägiks ja laulaks plekkämbrisse. tegelikult polnud mingit raadiot, vaid ühe mehe ülenäomask. jube abitu tunne, tahaks nagu midagi vastu möliseda või jõurata, kuid ainus viis end väljendada on keskmine sõrm püsti ajada. selline dialoog muutuks üsna kiiresti kuidagi ühekülgseks ja tuli see laulujoru vaikides ära kannatada.
