ull blog

peame külliga tegema valmis sukeldumiskoha plaani “Tutti” nimelisest puksiirist. asub see vrakk üsna Heino ligidal, on umbes sama suur ja umbes samas seisus.

Tuttile tegin mina kunagi päris alguses ühe sukeldumise, millest mäletan peamiselt vraki pardast kinni hoidmist ja ujuvuse pärast pabistamist. ka täna hoidsin kõvasti pardast kinni, aga mitte Tuttil, vaid kummipaadil, mis kõvasti loksus ankrus olles. kalad said sooja roa nii enne, kui ka pärast sukeldumist. need mustika-tammekoore-jms merehaiguse tabletid igatahes ei aidanud piisavalt.

niisiis oli plaan mõõta ära vraki laius ja pikkus ning vähemalt nendest neljast kohast ka sügavus nii põhjas kui tekil. lisaks muidugi välja selgitada, mis suunas vrakk asetseb. ja kui jõuab, siis vaatamisväärsusi ja detaile üles märkida.

see loksutamine ajas aga meie plaanid kõik tiba segi, alustuseks hakkas paat ikkagi triivima just siis, kui olime kindlad, et ankur on paigas ja end sättima hakkasime. ivar käis all ja ütles et oleme eemal. gps ütles, et 254 meetrit eemal. ja meie tõnnoga olime just viimastena vette minemas, lohutasime veel end, et kohe saab vette ja see loksumine lõpeb, aga huiat! ja siis läkski olemine väga pahaks. mina üle ühe paadi ääre ja tõnno hingitses teisel pool ja ivar ning külli juhtisid laeva ja viskasid ankrut ja minujaoks tegelesid üldse kõigi maailma muredega, millest minul sel hetkel üsna savi võis olla. suutmatus ja abitus ja törts piinlik kah, aga seltskond oli positiivne ja saime uuesti ankrusse ja mina kohe esimesel võimalusel vette ja alla.

teisi oodates joonistasin suuredele tahvlile (no ikka suur nagu A4) vaikselt pilti ja suuremaid jubinaid, mida tekil näha võis. tahvel oli suur, aga minu pilt veel suurem, niiet vöör tuli joonistada eraldi. siis tulid teised kah alla. mõõtsin veel sügavused ka ära kui äkki küsib külli, palju mul õhku on ja näitab, et tal 50!? mul 120! möhh, oskasin ma selle peale mõelda ja olin umbes vastavat liigutust ka teinud. reeli ots küllile pihku ja ise teise pardasse laiust mõõtma. arvate, et sõlme tegemine sirgele nöörile vee all kuivade kinnastega on lihtne? kindlasti on, aga peab ilmselt harjutama. ja siis tegime veel teise mõõtmise kah, pikkuse kohta. mul oli väike mure ikka ka, et kas see õhk seal enne otsa ei saa, kui mina oma sõlmedega ühelepoole. ei saanud.

siis tegime sellise asja, mis jätab isegi minu esmaoksendamise tugevalt varju. nimelt vaatasime, et mõõtmise ajal ju kedagi ei näinud ja otsustasime, et oleme viimased. päästsime ankru lahti ja läksime üles, tegime ohutuspeatuse ja jõudsime pinnale. ivar oli mingi imeväega juba paati saanud ja teatas, et tõnno on veel vrakil. höhö. kola paati, ankur üles ja merehädalist otsima. aga ka temale avaldas suuremat muljet pigem loksutamine ja ega ta meid otsima kaua ei pidanud.

eks see grupiga käimise ja ankru ülestoomise teema on üks segane värk olnud alati, mitte, et see mingi vabandus peaks olema. lihtsalt nõuab ekstra tähelepanu ja kokku leppimist, kui paadist käia.