mental overload
räägitakse, et väriseva pildi jälgimine tekitab väsimuse ja peavalu, sest aju näeb pilditöötlusega väga palju vaeva…
seekord me siis sukeldusime lihtsalt niisama, kaasas reel ja kompassid ning üritasime erinevate objektide vahemaid ja suundasid mõõta. kirja saime vist 4 punkti. polnud just teab mis suur töö, aga küll väsitas alles ära kurask. pidevalt hõlju, pea silmas, kus teine mees on, toimeta reeliga ja jälgi suunda. peale esimest mõõtmist hakkas asi ka natuke segadust tekitama, sest asjad ei klappinud kuidagi.
tõenäoliselt lihtsalt kasutasime kompassi valesti. osadel sukeldumiskompassidel on ketta peal põhja suuna peal mitte 0 vaid 180, õhesõnaga kogu skaala on 180 kraadi nihkes, et näitu ei peaks lugema ketta pealt vaid kompassi külje peal olevast aknast. aga sellele me ei enne ei mõelnud. no ja siis ongi, üks ütleb näidu ühtemoodi ja teine saab aru teistmoodi, paneb need tahvlile kirja ja üritab visandada, aga visand ei klapi gps-iga valmis tehtud kaardi ega ka oma varasemate mälestustega sellest kandist.
lõpuks kui selle kompassi järgi visandatud kaardi peast välja viskasin ja hakkasin ringi vaatama, sain aru küll kus asjad on ja leidsime vajalikud kohad ka üles.
ülestulek reeli ja poiga peale sellist sukeldumist osutus raskeks, sest pea oli väsind ja ei teinud ilmselt asju piisava mõtte ja rahuga. poi sisse sai alguses õhku liiga palju, enne juba kui sa reeli külge kinnitatud ja reeli korralikult kätte võtta, kippus poi liialt tõstma. pärast õhku juurde pannes läks liiga kiiresti käest ära ka seetõttu ja kuna enne oli kõvasti reelitatud mõõtude võtmiseks, oli nöör ilmselt lohakalt seal pooli peal ja muidugi jooksis poi üleslaskmisel nöör maha ja üritus peeti. õnneks jäi rull rippuma vaid paar meetrit meist kõrgemal ja saime selle küljes oma ohutuspeatust harjutada. ka see ei taht hästi tulla, sest poi raibe ei hoidnud ju midagi ja vajusin korra “läbi põranda” ning pidime otsast alustama.
vaatan ikka seda padi rec deep dive videot, kus mehed kuiva ülikonna, kahe ballooni ja seljaplaadi/liblikvestiga seda kõike basseinis harjutavad. neil muidugi lisaks ilmselt tiba sitemad võimalused tasakaalu hoida (liblikas tõstab ainult ballooni ümbert, tavaline vest ka külgede pealt) ning lisaks igasugu lisakola nagu dekoballoonid jms. vaadates tundub ilgelt lihtne, aga ise proovides esiteks ei tule kottigi välja ja teiseks, kui sukeldumine niigi natuke keerulisem oli, siis see va mental overload muudab üldse kõik toimingud kuidagi kohmakamaks, ei suuda enam nii hästi keskenduda ühele konkreetsele asjale.
ikkagi ei saa mina oma, mis seal parata – madalakubatuurilise ajuvõimsusega liiga kiiresti end keerulisematesse olukordadesse sättida vaid pean tasapisi harjutama ja mitte ainult toiminguid vaid ka enesekontrolli ja keskendumist sellises pealtnäha lihtsas kuid kehale kurnavas olukorras. ja noh muidugi neid olukordi ära tundma ja hindama ka. praegu jääb igatahes mulje, et koormus ei kasva lisatoimingute suhtes mitte lineaarselt vaid ekspo… ekspn… taalselt.
ja teine värk on see, et kompass ja reel peaksid ikka head olema, kui neid reaalselt kasutada peaks tahtma. täna sain lõpuks omale suunto randmekompassi ka. numbrid on ilusad suured ja kannatab üsna kõva kalde all hoida enne kui ketas sees kinni kiilub. aga reeli asja peab veel mõtlema.
ja kolmas värk on see, et reeliga ujudes ei saa ikka nuga sääre külge kinnitada, sest seal ta raisk jääb kergesti reeli nööri külge kinni.
kunagi peaks sama asja proovima teha öösel.
