Bungsberg
bungsbergist rahvas räägib alati sellisel saladuslikul ilmel stiilis, kes teab see teab, sest tihtilugu juhtub seal midagi ebaharilikku või siis muudab see vrakk ise kõik juhtumused natuke ebaharilikumaks oma sealolekuga.
niisiis ma ei teadnudki sest vrakist muud, kui et see üsna suur ja seal on palju igasugu vaatamist ja et ta asub seal üsna hobisukeldumise sügavuse piiril.
polnudki erilist plaani sinna minna, sest kuidagi minu ajakavadega ei klappinud teiste minekud. aga siis selgus, et mu ajakava oli kehvasti tehtud ja päevaga pole muud teha, kui oma koolitükke õppida. õppisingi, kuni saabus ihv, kes kamandas koju varustuse järele, sest on iseenesestmõistetav, et iga normaalne inimene jätab kõik muu pooleli, kui on võimalus bungsbergile sukelduma minna.
tunniga olin asjadega tagasi ja kruvisin värgid käbedalt kokku kai peal, otsisin ja laenasin kokku kuiva ülikonna ja muud puuduvad aksessuaarid ning üldiselt oligi kohe minek ka, ilmselt olin rahval nii pool tundi väljasõitu edasi ka lükanud, aga sellest juttu ei tehtud.
paat kihutas kui pöörane, tundsin, kuidas tuul läbi alusülikonna tuhiseb ja teadsin, et sellest ma veel paraja seljavalu saan. sõidu suunas vaadata ei saanud, sest õhuvool surus silmist vee välja. paremal pool silmapiiril oli lai tume pilv, selle all väike keeris.
üks vend istus ahtris pehmel toolil ja ütles äkki lambist kaptenile – õu, vaata et mööda ei kihuta. ja olimegi kohal, kust ta aru sai, ei tea.
rahvas oli üsna huvitavalt varustatud, oskasin see kord juba vaadata ümberringi toimuvat. üks oli tehnilise sukeldumise varustusega, puudu vaid dekoballoonid. üks sidus randmekompuutri ümber konsooli. üks oli liblikvesti kuid märja ülikonnaga ja tal oli veel õhku ka natuke vähem kui arvas. ja noh dilli varustus polnud vahepeal muutunud, ikka seesamune orants kostüüm. minul ka standartne konf, kui alusülikond välja arvata, bare oma tundub kuidagi õhem kui soprase jagu, seega väike kahtlus, kas tina sai õigesti. viimati sügaval käies oligi ikaldus, sest tina oli palju ja pidevalt tuli palju õhku sisse lasta, pärast jälle välja ka, tookord tekitas tiba sebimist ja stressi, aga seekord olin selleks ette valmistatud.
dill ja ahto ja mina olime pundis. ühesõnaga dill vaatas ahto järele ja mina olin lisaks, vähemalt nii ma tundsin ja see oli hea vaba ja muretu tunne, võrreldes viimaste dm-ina võõrastega paadist sukeldumisega. ehe fun-dive.
fun hakkas otsa saama umbes poole tee peal, sest ahto ei saand alla miskipärast. dill käis tal järel ja jätkasime laskumist. vahepeal dill näitab, nagu all oleks vrakk. mina ei näinud kottigi. läksime edasi, siis hakkasin piirjooni eristama. ja tõesti olime alles poolel teel. ankur polnud vraki peal kinni vaid selle kõrval, kuid ilus valge köis jooksis piisavalt lähedalt selle nähtavuse kohta, et võisime varsti köiest eemalduda ja laskuda otse vraki kohal.
ahto pani kõmmdi otse tekile ja dill läks tema juurde toimetama. midagi nad seal seletasid kuni mina ikka keset vrakki hõljusin ja seda seninägematut suursugust vaadet kaifisin. näen tervet suurt vrakki kogu laiuses, enda all pirakat trümmiaku nagu liftishahti, vraki kõrvalt diagonaalis üles jooksmas meie ankruköit, kaugemalt, kuhu silm enam vrakki ei seletanud, oli siiski näha teise paari aeglaselt, ma ütleks isegi majesteetlikult ülespoole sõudvaid õhumulle. all tekil toimetavad tegelased olid hästi nähtavad, aga siiski kaugemal, kui mina olin seni harjunud nii hästi kedagi vee all nägema.
dill ja ahto ikka midagi toimetasid seal, ilmselt ahto väga ei kontakteerunud, sest hoidis ikka veel vrakist kinni, dill näitas, et ahtol on peaga probleem, sellises sügavusest sai see tähendada vaid seda, et kahtlustas lämmastikunarkoosi. küsin kas üles, ütleb et oot. mul ka kiiret polnd sel hetkel veel ja väga ei muretsenud.
hingasin. õhk tundus paks ka kare. kriipis natuke suulage, umbes nagu talvel kõvast suusatamisest kõvasti lõõtsutades. vahepeal libises üle maski ka mulle ajal, kui ma sisse hingasin. huvitav kust need pärit võisid olla, kas on regu huulik jälle pragunenud või on midagi kapuutsi serva alla kogunenud. ei saanudki selget sotti sellest asjast. üldse oli kõige selle peale tunne kuidagi naljakas. otsest suurt hirmu polnud, väike ärevus, mis oli segatud võimsa nähtavuse ja vraki poolt tekitatud eufooriaga.
ahtost ei saanud asja ja hakkasime ülespoole minema. dill hoidis temast veel kinni ja ujusid mingi ilge kaarega, justkui tahaks siiski veel natuke midagi vaadata ja näha teel üles. küllap nii oli ka, aga ankruköie kaotasid hetkeks silmist selle käigus. mina mölutasin ju niisama ja mul polnudki teha muud, kui vaadata mis toimub ja kus on köis, niiet saime köie kätte ja hakkasime tõusma. ahto pani alguses paraja vudinaga ülespoole ja dill krabas tal persest kinni. 15 meetri peale jõudes olid kõigil justkui pead selged jälle. pidasime nõu, kas lähme dilliga veel alla, aga läksime ikkagi üles. 5 meetri ohutuspeatuses tavapärased lõbustused igasugu meestenaljade näol ja siis paati. ahto kirjeldas meile oma joovet ja eks teistel oli ka elamusi kas siis seoses ahto joobega või niisama vraki nägemisega.
tulid ka viimased mehed ja sõitsime minema. kuradi kõva värk ikkagi, mõtlesin ja muhelesin ja hakkasin aru saama nendest, kelle bungsbergijutte seni vaid kuulnud olin.
