ull blog

õlg ja pool selga miskipärast ullult kanged kogu eilse päeva, selle nahka läks ka retk Vanja peale. aga päevake määrimist ja puhkamist lubas täna vähemalt proovima minna. mõtlesin, et kui omal jõul asju paati ei saa, siis ei lähe sukelduma kah. aga sain.

ja käisime ennelõunal korra raa peal. nähtavus oli seal kehv ehk tavaline, loodetud üldmuljet vrakist ei saanud. aga noh nii palju nägin ära, et tõesti on ta jämedatest palkidest ehitatud, tulevad sedasi alt kiilu juurest üles välja ja seal on olnud peal ristipidi ehk piki laeva lauad, mis on ilmselt plahvatusega välja pekstud ja vedelevad igal pool ümber vraki. muud nagu põlndki, tunne oli ok ja õlg pidas vastu. aga noa kaotasin ära ilmselt kama paati venitades. see nüüd mu esimene asi, mille ise ära kaotasin. siiski ma veel mõtlen, kas järgmise vestinoa ikka panen kummipaelaga kuskile kinni või mitte.

peale lõunasööki ja vajalikke asjatoimetusi mindi veel korra bungsbergi peale ka, tükk aega põdesin kas ikka minna, aga lõpuks otsustasin minna. ootasime rahva laekumist üle tunni ja selle jooksul kahtluseuss muudkui näris mind. ilmselt jäi ussile õlamääre kurku kinni ja ringi ei otsustand.

olin dilliga kahekesi paaris ja panimegi alla. dill hullu vingaaliga ees ja mina vaikselt järgi, ikka hingetõmme, neelatus, tötrs ülikonda või vesti ja pool meetrit allapoole jne. ega ma peale raal käiku mingit nähtavust siit ei oodanud küll, kuid nähtavus oli veel täitsa okei. dill tegi plaani, et vajume trümmiaugust sisse ja ujume läbi selle augu, mispärast laev üleüldse põhja läks, sest kui seda auku ei näe, siis pole justkui õige bungsbergil käikki. selle auk, mis bungsbergile saatuslikuks sai tahtis mindki rajalt maha võtta, kuidagi suutsin nii sealt läbi ujuda, et regu voolik jäi mingi serva taha kinni. aga ei hullu, sain selle kätte ja retk jätkus. august läbi, vaatasime natuke auku ja ujusime tekile tagasi. seal tahtis dill natuke veel trümmis liikuda, a ma eriti ei kippund ja kulgesime ahtri suunas edasi. ujusime mööda veel mitmetest trümmidest ja mootoriruumist, ja hülgest, mis võrkudes rippus nagu ilmatu pirakas herilasepesa või mingi muu kookon, ise üleni valge. aga mootoriruum paistis ülevalt sisse piiludes väga vinge, servad mitme korruse jagu redeleid, treppe ja selliseid pulkadest keevitatud rõdusid täis nägu filmides on tehastes. ja keskel all mingid jurakad, mis pidi siis äkki mootor olema. panime aga edasi, ahtris mingit kola, aga sellel väga ei peatunud, plaan oli minna sõukruvi kaema. minul päeva teine suht sügav sukeldumine ja dekovaba aega järel 1 minut. no sitta kah, vajusime uuesti alla. see sõukruvi oli suur nagu vannituba. ilmatu jurakas. ja dekoaeg tuli peale. ning õhku 90 kandis. suus oli selline maitse, nagu keegi puuriks hammast. väike ärevus ja süda tahtis tempot tegema hakata. hingasin mõttega ja hoidsin end rahuliku, küll jätkub õhku ka deko jaoks ja leiame ankru kenasti üles, loomulikult on ta veel alles ka. tagasi tekile ja vaikselt ujudes peatusi tegemata köie juurde tagasi. vastu tuli igasugu vendasid veel, kes mootoriruumi sisse ujusid. läksime üles. kompuuter käskis üles minna mitte rutem kui 5 minutiga. 15 meetri peal tiba passisime ja tiksusime sealt edasi 5 peale. üritasin meelega natuke silmi kissitada, et võimalike tõllaratastega endast mitte väga ähmis muljet jätta, sest köis oli väga imelik, tundus, et triivime. aga no mis sa ikka teed, ehk ka viimased mehed on kuskil köie küljes rippumas. juu olidki, sest paati me kõik jõudsime.

nii ja nüüd ma üritan meelde tuletada detaile, et tuvastada tänase joobe tugevust. vööris rippusid laes mingid moodustised, nagu koobastes. hülgest juba juttu oli ja mootoriruumist ka. suuri trümmilauke oli päris mitu, neise lambiga näidates paistis põhja välja. sõukruvi oli minuarust 4 labaga. meie ankuruköis oli üle kolmiktoru ja kohe selle taga niimoodi otse haruliselt kuskil peal, ükski ankru laba millegi taga otseselt kinni polnudki. dilli tähelepanu sain alati nii, et sabistasin oma lambi valgusvihuga üle ta maski. kolmesõrmelise kindaga ei saa numbreid näidata.

ega mulle vist rummus ka asjadest esimese korraga rohkem meelde ei jää, niiet olulist narkoosi siiski ehk polnud, mingi väikene kindlasti, aga ilmselt ei midagi murettekitavat. max sügavuseks sain nüüd 37 meetrit ja “sooja” 3 kraadi.