ull blog

aowd rahvas tegi oma vrakisukeldumist raa peale ja igal paaril oli lisaks ka üks dm hakatis kaasas.

kõige vingem asi oli aga laeva kapten, kes nägi ainult riietuse poolest välja nagu tavaline inimene, hääl ja jutt ja muu olid pärit justkui mingist mereröövlifilmist. viskas vana merekaru nalju ja spottis laeva väga huvitavalt, kõigepealt mingi poi ketijupi ankruga vrakist üle sõites vette ja siis järgmise või ülejärgmise ringiga saatis ankru järele. ja nii suure paadiga ma pole paremat spotti enne näinud, ankur oli nii kuradi vingelt pandud et paremat ei oska tahta – jooksis kergelt diagonaalis üle vraki, aga vrakki justkui ei puudutanudki, vaid oli põhjas miski võrgu sees kinni. igatahes alla minnes kohe vrakk näha ja ülestulekul ka lihtne köit leida.

sukeldujaid oli kah huvitav jälgida. ilmselt käis nende peas mõte sügavusest ja võrkudest ja ujuvusest jms, oleks sinna veel mahtunud ka mure oma paarilise pärast, siis poleks mul täna kirjutada millestki. aga eks iga asi tuleb omal ajal. täna said nad vist küll piisavalt kogemusi lisaks vrakisukeldumisele ka üldise sukeldumispaari koostöö vajaduse ja mõtte osas.

minu paarikesega sai juba alla minnes selgeks, et erilist tiimitööd täna ei tehta, sest üks läks ees alla ja eriti tagasi ei vaadanud. teine tuli aeglasemalt. alla jõudes leekis ka esimene mees kohe tuhinal minema, vahepeal siis ootas teisi ka vist järele. selle suure kihutamise peale tuli tal aga lesta küljest üks rihmapool kuidagi lahti, niiet see tolknes pikalt järel. teine paariline, kes ikka tiba kõrgemal järele üritas ujuda, nägi ja tõttas teatama, appi parandama. üks näitas siis valgust ja teine istus põhjas ja sebis lestaga ja mina vaatasin alguses seda lihtsalt pealt. siis võeti lest üldse jalast ära ja otsiti välist abi. ega kui kuival maal pole seda lesta rihma klõbinat sinna lesta külge kinnitanud, siis seda esimene kord teha 26 meetri peal võib olla paras katsumus. saime selle kinni ja jalga tagasi, teekond jätkus.

vahepeal üks mees näitas siis mulle, sest paariline oli kole kaugel, et tal õhku nüüd vaid sada. jäin mõtlema palju siis teisel võiks olla. õhumuret õnneks polnud ja selleks ajaks, kui ühel 50 bar piir ette tuli, hakkas õnneks teisel külm, suhtlemine käis miskipärast läbi minu ja üles me suundusime.

teel köie juurde ujus vastu veel üks huvitav paar, hoidsid üksteisest lausa kinni, esmapilgul ei pannud tähelegi, et tuldi õhujagamisega…

ja paadis midagi nagu oli ka kolmandal paaril hingel ja kui tagasi sõitsime, siis olid näod rahval sellised mõtlikud ja pilgud maas, aga ilmselt oli juba märjarahval lihtsalt külm ka.

asjad kaile vinnatud ja viimased paadist lahkumas, käristas merekaru järele, et järgmine kord villased särgid selga ja lähme aga jälle. vinge vennike.