väljasõit
aina on juhtunud igasugu selliseid asju, mis tahavad pikemat seedimist ja ei saa neid kuidagi kirja panna. mõni selline asi ei jätagi selget jälge ja kaob kuskile tahaplaanile, teinekord kargab jälle esile, kui juhuslikult mõni legotükk kuskile paika kukub. voah, milline sissejuhatus!
kõigepealt käisime sõberitega korra keril. väike saareke pranglist veel põhja poole. minek oli üsna meelevaldne, tuli kellelgi mõte et läheks ööseks sinna ja siis hommikul tagasi. tal polnud raske meidki sellega nõusse saada, sest miks peaks inimesed pidevalt oma ajaga midagi mõistlikku tegema.
võtsime aga kaasa võid ja pekki ehk kütust ja puid ja grillivärki ja leekisime minema. avamerele jõudes kasvas laine aina kõrgemaks ja kõrgemaks, vahepeal sadas natuke vihmakest, aga saar hakkas ikkagi paistma millalgi. randumisega sai nalja, sest seal pole kaid ega liivaranda vaid kivid. üks ankur läks katki ja ots jooksis ümber vindi ja mees läks üle parda ja vesi käis tal kuivaülikonna sisse ja ta raip ei tahtnud hästi pinnal püsida peale seda, natuke jõlkus parda küljes kuni kaldale ujus. ja siis meie, kes me paadindusest suurt ei tea olimegi paadis, kuni ka mina, kes ma tean vähemalt seda kuda paat käima käib, ka üleparda ronisin ja vindi otsast otsa lahti harutasin ja üritasin kah hoida vastu, et vint kividesse ei rammiks. ühesõnaga see oli üks hull sumamine seal, aga kõik tegid mis suutsid või natuke rohkem ja saime paadi kinni varuankru ja veel kahe otsaga kaldale ümber kivide ning olimegi kohal.
asjade maale saamine käis alguses õlal ja pärast suurtes kilekottides lohistades ja lõpuks minu sukeldumisasjade kastiga järel lohistades sedasi, et ise vedelesime kuiva ülikonnaga pinnal, ühe käega vedasid end nöörist ja teisega hoidsid lasti.
nüüd polnud ka veel aega saare peal ringi hängida vaid otsisime üles geneka. vaatasime genekat, mis nägi välja nagu traktori mootor. mootori otsas oli genekas ja suur pult, kus oli igasugu näidukeid ja lüliteid, mis võtsid esialgu natuke kirjuks silmis. alguses mõtlesin, et kuradi lahe oleks siin olla tõsises merehädas. siis võiks kaks päeva külmetada ja oodata, kuni igavus saab võitu eksimishirmu üle ja saab rahulikult neid nuppe ja asju siin uurida kuni soovitud tulemuseni või saare õhkulendamiseni. aga me tegime hoopis telefonikõne ja saime kähku teada mis teha on vaja ning elekter sai saarele sisse kärmelt.
saar on ise hästi väike, üleni kive täis. paar põõsast või mingi madalam lehtpuu on kaa. põhiline koht on vana majakas. veel on paadikuur, mis näeb välja nagu üks paadikuur ikka ning kaevu ümber ka väike kuut. saun on ka nagu saun peab olema. ülejäänd hooned näevad välja, nagu need oleks nõukogude ajal ehitatud siia – genemaja, noh vähemalt 10 toaga kasarmumaja ja selle taga veel üks vana genekamaja ja siis kõige lõpus on peldik ja kopteri maandumisplats. maja kõrval on nii 10 meetri kõrgune rauast vaatetorn kah.
öö tuli peale, igasugu tulesid võis näha: laevade, majakate ja ma arvan et isegi soome kohal nägime kuma ning mõnd tulukest. ühelt poolt saart tulid lained kolinaga kividele, aga teisel pool oli vaikne. nihuke imelik, et kõik asjad kõrvuti. nagu oleks kaugel eemal muust, aga siiski on tulesid ja värke ja isegi elekter ja asjad on olemas.
köeti ahju ja grilliti liha, sauna vedasime kaevust vett ja sauna köeti ja fotokaga tehti piltisid, siis käidi saunas ja mindi kägisevate reformide peale magama, kes ei tahtnud paksu madratsi peal põõnata. kuni tuli hommik. paat oli alles, tööleminejad kauplesid ennelõunad vabaks ja sai mõnuleda natuke ning rahulikult hommikust süüa, isegi kohvi anti. jõudsime teha saarele tiiru peale ning tornist alla vahtida, kuid lõpuks pidime ikkagi oma kola kokku pakkima, kuivad selga ajama, asjad paati konvoitama ja minema sõitma.
imelik on käia sellises kohas mida justkui ei tohiks olemaski olla. võibolla see koht kunagi kaobki ja siis kuulavad kellegi lapselapsed vanaisa käest lugusid mida ei suuda uskuda. nii nagu kord polnud üldse elektrit majades ega internetti, sõideti hobustega ja söödi ise leiba küpsetati, nii oli kord saar kus valitses headus?
