hitra ja tagasi
reede õhtal sõitsime laeva peale ja purjetasime hommikuks stockholmi. sealt oli vaja ainult 970 km veel edasi kütta ja olimegi hitra saarel. kohale jõudsime umbes kesköösel ja tegime väikse uinaku. kella viie ajal hommikul hakkasime tagasi sõitma ja jõudsime kenasti kella kuuese laeva peale ja näe täna hommikuks juba kodus tagasi nigu niuhti ja selle peale võiks kerge vene aksendiga öelda “ah, see on huinjaa!”, mis oli reisikaaslastel põhikild ja öeldi iga asja peale.
rootsis oli kõik lihtne, toll vaatas et aa, divers, ah hitrale jah, no head reisi jms. teed hästi märgistatud ja meil gps ja legend ees. teed ise muidugi meie omadega võrreldes head, suures osas sellise laia teepervega ja kui mingile tüübile selga sõita, siis võttis ta kohe sinna laia serva peale ja lasi su mööda. ilm oli ka ilgelt ilus, ainult majad olid neil kõigil punased, nurgad ja raamid valged. autod muidugi peamiselt volvod.
norra tollipunktis polnud kedagi, sõitsime rohelise foori alt läbi, sest deklareerida polnud meil muud, kui et kõik on huinjaa. mõni kilts eemal peeti ikkagi kinni ja alustuseks küsiti kohe hjöögrä-mjöögra? möhh? tollirahvas oli sellises lõbusas tujus, küsiti siis et noh palju suitsusid ja alkoholi kaasas on, aga meil polnd suitsetajaid ja kogu õlu oli öösel laevas ära joodud, ühesõnaga polnd meil mingit alkoholi. tädi tegi igasugu nägusid, et kas kohe üldse ei ole. vaatas mind ja ivarit aga ei osanud meist vist midagi arvata, väga suurt usaldust me vist ei äratanud, tahtis ikka kasti ka vaadata. siis veel tuli välja üks meestoll ja küsis “juhiluba?” höhö. meie kord oli nägusid teha. igatahes last oli meil korras nagu norras ja tõmbasime sealt jeehat. norra ise läks üsna kohe üsna mägiseks ja teed üsna kõveraks ja ega see asi jäigi nii. sõitsime nii neljast-viiest tasulisest tunnelist läbi ja kiirusepiirang oli seal igal pool mitte üle 80 km/h. päike läks looja ja keerasime viimase E tee pealt maha, kohalikku 714 maanteed garmini worlmapi peal enam polnud. sõitsime legendi järgi aga edasi. mägiteedel hästi palju järskusid ümberkuklakeerasimise kurvisid ja mäest üles ja mäest alla. keskköö paiku ikkagi tuli viimane tunnel, mis viis mere alt läbi hitra saarele. tunnelis tuli usinalt kõrvu tasakaalustada, langust võis olla mõni paarsada meetrit, jalg pidi muudkui pidurit vajutama, aga kiirus ikkagi kasvas. keset tunnelit pidada olema ka fotokaamera, mis kiirust mõõdab. sõit üles käis kolmanda käiguga, aga välja me saime.
kohapeal nägime laeva ja kuda neid karpe süüakse, sõime sidrunipipraga paar tükki ära ka. siis kähku miskisse pisikesse majja madratsi peale sirgu ja järgmisel hetkel oligi kell 5.
tagasi tulime jälle suht läbi öö, aga vaikselt harjus silm ära ja koit polnud kaugel, niisiis sai tsimarukese neid mägesid ja järvesid ja kõveraid teid ja udu imetletud. sõitsime mööda sama teed ja imelik oli näha seal tuttavaid kohti. rootsi tollis polnud kedagi, sest ega neid, kes ürgkallist norrast midagi rootsi smuugeldaks, väga palju ei saa olla. rootsis jälle majad punased, valgeservalised, igas kohanimes oli paar-kolm ö tähte, mõni koosneski ainult ö tähest ja noh, igas muus mõttes ka täielik heaoluvärk.
laevas olin tagasiteel kajutis ühe kahtlase väljanägemisega härraga, kes ei teinud suurt saladust, et ta on iraagist, aga elab rootsis. valis omale koiku välja ja keris sinna peale mingit araabiakeelset raamatut lugema. mõtlesin et tea kas peaks koti kaasa võtma kui kajutist väljas käin, pärast on kindlasti pomm sees vms. läksin kähku ära sööma. kuidagi ei tahtnud pärast kajutisse tagasi minna, aga laeva peal polnud mitte kottigi teha ja tuli minna. lugesin natsa oma mingit koolivärki, kuni iraagivana läks oma kilekoti kallale askeldama, võtab välja liitrise viina ja mingi mahla. noh kas viina võtad? oi ei-ei. noh, tema ka mitte, aga valas topsid täis. panime siis seal na-zdarovje ja rääkisime juttu. lühdalt, tema oli 60 aastane, hiljuti abiellunud, läks tallinnasse mingite arstide juurde. ise oli filosoofia doktori kandidaat vms. poliitika teda ei huvitanud, ütles et see on lihtsalt rahavärk. kapitalism talle ka ei meeldinud, sest siis inimesed teevad kõike rahapärast ja sisemiselt jäävad aina vaesemaks. veel jäi meelde, et islam on paha, kuna islamirahvas miskipärasat kipub olema vägivaldne ja üldse on see koraan üks tobe raamat ja allah paras homoseksualist. samas ma pole ammu vene keelt rääkinud ega kuulanud, niiet kogu see meie jutt võis üsna vabalt olla hoopis autodest, igatahes polnud elus iraaklane midagi nii hull, kui bbc räägib.
