päev merel
keset päeva käisime täna veelkord bungsbergi peal, sest ilm oli niivõrd tuuletu. ja minul lubati paati juhtida ja kohe esimese kilomeetri peal jäi paat lihtsalt seisma. selgus, et bensiinivoolikul see käsipump oli katki rebenenud. teipisime selle kinni ja sõitsime edasi. bungsbergi peal oli vesi soe, 14 kraadi või sedasi ja nähtavus kehva, 3-4 äkki. naljakas oli see, et alla jõudes oli ühel tegelasel, kes ankrut kinnitas, ümber käe üks mask, mis polnud mitte sukeldujal pinnalt kaasa võetud, vaid selle oli sinna umbes kuu aega tagasi visanud üks teine sukelduja. lamp muide töötas ja leidmise hetkel isegi põles. ilmselt oli meie ankur täpselt lambile pihta kukkunud ja selle sisse lülitanud. olime üsna hämmeldunud igatahes. see poi, midamooda eelmine kord olime toimetanud, seda enam polnud, ilmselt oli pinnalt pall ära lõigatud ja köis vedeles keset vraki tekki.
tagasiteel sõitsin jälle ja muidugi üle laevatee ühe suure laeva eest läbi üsna napi varuga. saime üle laevatee ja natuke veel, siis sai üks paak tühjaks. höhö. enne sadamasse jõudmist muidugi läks see meie teibitud bensiinipump veel korra katki, siis hoidis üks mees lihtsalt seda värki oma käte vahel koos ja sõitsime minema. pirita paadipoes oli täpselt selline käsipump olemas ja vahetamiseks oli vaja ainult kääridega sukeldumisnuga ja pisikest tellitavat võtit, mis mul muide kaasas olid. ühesõnaga remontisin paadi ära, ja nagu ikka, mingit asja natuke parandades tekib kohe väike omamehe tunne niiet ma arvan et paat väga ei pahandanud, et ma teda täna tiba roolisin.
teine ots oli värskete owdkatega heino peale, kus mina üritasin neile instruktori järelvalve all väikse briifingu maha pidada. tavaliselt ma muidugi olen rahvale natuke rohkem rääkinud jne, aga seekord oli neil oma instruktor ka kaasas, kellel oli ka rahvale ühtteist öelda. minu töö oli siis veel viimasena vette ronida ja lõpuks ankur lahti teha. aga enne kui vette jõudsin, tuldi juba pinnale, sest ankur polnud vrakil ja nähtavus oli kehv. noh ja siis ootasime, kuni rahvas kõik pinnale tuleb, et saaks paadi käima panna. siis olin mina paadis, 6 inimest vees, sõitsin seal inimeste vahel ringi, vaatasin aga kajaloodi ja gpsi ja üritasin ankurt vrakile saada. mitte et mul oleks olnud au seda kunagi varem enne teha olnud. samas peab ükskord ikka esimene olema ja on neid esimesi kordi ennegi üle elatud niiet mis seal ikka. lõpuks olin paigas vraki lähedal ja instruktor läks alla tsekkima. päris vrakil ankur ikka ei olnud, aga oli siiski nii lähedal, et ankrut kaotamata õnnestus vrakk üles leida ja ankur üle vraki parda kinnitada. kamp lidus alla, mina sebisin ennast ka käppelt kokku ja lidusin järele.
selle sukeldumise tähtsaim tunne oli hea trim. need kummist lestad on natuke raskemad ja tina oli ka 14kg. vahepeal lihtsalt hõljusin täiesti liikumatult, ainult hingasin ja asend püsis täpselt paigas, ei kippunud jalad tõusma ega langema. ringi ujudes pole sellega muidugi kunagi mingit probleemi, aga just paigal vedeledes või vertikaalasendis üles tulles. ülestulemist kaifisin ka täiega nii tõustes kui ka ohutuspeatuses vedeledes. kummilestade ainus miinus on nende jalga saamise ebamugavus – kumm pole ju nii libe nagu plastmass ja mingeid klambreid ja kiirpinguteid neil ka ei ole. samas on palju parem tasakaal seda pisikest ebamugavust kindlasti kuhjaga väärt.
