kodila kool 155
ühe väikese maakooli jaoks ei ole 155 aastat järjepidevat tegevust üldsegi nii vähe… ütlesid aktusel pea kõik sõnavõtjad, nii et see jäi kohe meelde. minu jaoks on see kool kogu aeg nii vana olnud, nagu elu. maakooli rolli suuremal pildil ei oska tegelikult ka veel hoomata. aga seda, et inimesed, kes kooli ajal üritanuks igast aktusest ära viilida, olid nüüd kohale tulnud sellise massina, mis ei mahtunud ära saali ega rõdule, ei oska ma nimetada muuks kui suureks armastuseks. oh kui pidulik! aga direktor laulis ja õpetajad tantsisid, õpetajad on nooremaks jäänud, st noori õpetajaid on palju.
kodila koolil on ka nüüd uus direktor, ka siin on juurde ehitatud ja ringi kujundatud. ma ei räägi uuest sööklast, garderoobist jms kapitaalmahutuslikest töödest, vaid sellest, et eesti keele klassis ei ole enam koidula pilti seinas kahe akna vahel, kus ta alati oli, vaid on üleval servas reas paarikümne eesti kirjaniku pildid. nende seas ka kivirähk. ma veel ei teagi, mis sellest arvata, igatahes käib kool endiselt ajaga kaasas. aga koidula oleks võinud ikka alles jääda, leian ma siiski.
meie klassist oli kohal 60%, kaks aastat noorema venna klassile tegime igatahes seekord ära, höhö. üldse on nooremad kuidagi lurumad, peab tunnistama. ah ei, nii ei saa öelda, hästi kift oli värk. vahepeal kippus korralduskomitee natuke vindiseks jääma ja kunagi ei või teada, kuidas uued inimesed sellises olukorras end välja suudavad mängida, aga ei väga hulluks asi ei läinud seekord. ega me ise ka väga üle ei pingutanud. tants ja trall, nigu ikka.
