kunstisaalis
tõesti ei tule meelde, millal viimati kunstisaali sattusin. see pidi ikka väga ammu olema, sest mind kunst kui selline vist väga ei huvita millegipärast, nagu ka sport.
aga nüüd korraldas üks sõber, keda polnud tükk aega näinud, väikse peo oma doktorikraadi ja reisilemineku ja varsti saabuva sünnipäeva puhul. pidu algas viinistu kunstimuuseumis, kus hr koguomanik ise meile juhtus natuke rääkima endast ja viinistust ja muuseumist ja mõnest huvitavamast maalist. väga äge, ei olnud vaja teha nägu, tead peast kõiki rembrandti töid jms.
ja see polnud veel kõik, peale näitusekülastust põneva giidi saatel pidi toimuma väike klaverikontsert. nojah, ja siis peoperemees istus suure tiibklaveri taha ja hakkas mängima selliseid päris lugusid, niiet vaatad ja kuulad ja imestad. ühe loo mängisid koos tõnniga, kes basskitarrega bassi kitarretas. just see lugu meeldis mulle kohe eriti, praegu pole siia faili üles panna, aga natuke nagu see sinnerman. kõva värk. ahjah, mina ei teadnudki, et ta pilli mängib. aasta või natuke rohkem tagasi oli tal tulnud hull klaveriisu, hakanud mängima ja tegid poistega bändi jne.
muu pidu oli ka hästi tore, toimus seal läheduses ühes suvilas. hommikul kella 14 ajal hakkasime ära tulema ja tulime mööda seda põhjarannikut ümber hara lahe ja käisime vaatasime koljunuki üle ja tapurla miljonipeldiku ka. need väikesed rannakülad on endiselt hästi kiftid.
