äntu valgejärv
sinijärves olen vist juba 3 või 4, igatahes mitte vähem kui 5 korda sukeldumas käinud, aga selle sõsarjärvi nagu rohelinejärv või rohejärv ja veitsa veel eemal olevasse valgejärve pole seni jõudnudki.
kamad sai selga aetud suure vuhinaga kui selgus paar tõika – nimelt osal rahval oli tervis veitsa nõrk (pohmell?) ja siis ei tahtnud mootorsaag ka töötada. läks käima aga jäi kohe seisma. järve entrance juurde oli keegi uuristanud poole ruutmeetrise augukese nagu saunade juures on vahest. sauna asukoht jäigi seekord selgusetuks. olukord muutus üsna kurvaks, sest ivari macheeta pritsis küll palju vett, aga auku suuremaks ei teinud.
lõpuks sain sae käima ja saagisin V kujulise kujundi. artur astus serva peale ja kolmas külg murdus ise lahti. üks serv ja nurk tuli veel ära saagida, et kaane augu pealt maha saaks.
üks tõbine sai selle peale terveks ja otsustas ka vette tulla. nii saimegi kaks paari kokku ja sumasime kahe köie otsas minekut. nähtavus oli sama mis sinijärves, st väga hea ja valgust oli ka piisavalt, et heledal lubjapõhjal tumepruuni vähki näha. paraku peale selle vähi me muid kalu ei kohanudki.
sukeldumise ametlik osa sai läbi ja ülejäänd tegelased kobisid välja, aga ma ikka ei saanud muidu, kui pidin end tagurpidi keerama ja seda freefly asja harjutama. esimene minut või sedasi kulus imeliku tunde üle muigamisele. edasi harjus juba ära ja sai ringi liikuda. jalgadest liikumisel erilist tolku pole, kätega kahlates liikusin nagu mingi uhvonaot seal. jääkaanest saetud serv, nii paar meetrit pikk, ühest otsast mingi 40 cm lai ja teisest peenem… süsta noh. hüppasin selga, lestad tagumise serva taha kinni ja kätega aerutama. liikus mis mühises. tahtsin lõpuks uhada otse jääaugu peale ja sealt lupsti välja hüpata või siis vähemalt end nagu jetiga õiget pidi keeraga. aga nii kui üks ots sai üle augu serva, muutus see kergeks ja poos end kinni. uuuh.. üles-alla, kerge-raske, hüppama-laskuma, see on kõik peapeal – gravitatsioon on ikka üks võimas värk, eriti, kui teda eriti ei ole….
