elu pärast varu
käsi värisema ei hakanudki ja uni oli hea. mingeid “aga mis siis, kui…” mõtteid ei tekkinud. eile räägiti jälle väiksest õhtusest hüppamisest ja kuna mu varu oli juba koos ja muidu ka sobis, siis hüppasin kampa.
plaan oli ikkagi sama mis eelmine kord. margusja oli jälle kaasas ja minul modifitseeritud kompleksi plaan. välja, ootan margusjat veidi, meduus ja kõrgus, pööre, meduus ja kõrgus… nii tunduski see kompleks palju asjalikum, saab lisaks ka avamisasendit kui sellist timmida või, nagu öeldakse, lihasmälu värskendada. kõik läks nii, nagu plaanis oli, 1200 viskasin ja margusja sai video peale kuni tropid sirgeks läksid ja ma üles kadusin.
teise hüppe tegin kajakaga, eraldi välja, plaan lihtsalt levelile ja natuke lähemale. mina tahtsin lihtsalt näha, mis kajakas teeb. alla liikudes tõmbas ta jalad perse peale ja vajus alla koos tugeva tagasilibisemisega. nii et lähedale me ei saanud, 1500 läksime laiali nagu plaanitud.
kolmanda tõusu ajal hakkas päike juba loojuma ja mul polnud erilist vabalangemise isu, tahtsin hoopis rahulikult oma kupliga üksi lennata. astusin 1500 välja enne 5 sekundi tegelasi, kukkusin lihtsalt ja nautisin, kuidas tuule vihin tugevneb. kuradi mõnus on ikka üksi kupliga ringi paarutada. tundub imelik, aga ega sellise keskmise suurusega kupliga ei olegi väga tihti võimalik ise valida, kuhu ja millal maanduda. st maandud siis ja seal kus on ruumi.
mul on ju varjul uus padi ja slaider talvest. eelmise padja või noh cutaway kaabli otsad olid minu arust natuke lühikesed ja pärast avamist kippus lühem ots vabaotsa kanalist välja kippuma. häiris. uus enam ei kipu ja ei häiri. ja vanal slaideril hakkas kangas natuke ühe krommeti siseküljelt narmendama ja see ka mulle eriti ei meeldinud. uue slaideri sain rootsist. ma ei teagi, kas see on pd tehasest või tegid selle rootsi riggerid, igatahes on ta valget värvi ja kahe kill-linega. ja tihedam, sest vari avaneb nüüd hoopis teistmoodi kui varem. kui elukas on kotist välja saanud, siis ei lenda ta liraki kohe laiali, vaid slaider hoiab veel hetke koos, enne kui kuppel hargnema hakkab. tulemuseks on palju pehmem avanemine. paraku sealtmaalt, kus kuppel õhku täis minema hakkab, on ikkagi raskesti kontrollitav, aga see ei tähenda et ma teda kontrollida ei üritaks, kanni ja vabaotsaga natuke ikka juhin ja mingit täispööret ega isegi 180 nende kolme hüppega ta mulle ei visanud. aga ega palju muidugi puudu polnud. noh vähemalt pole asi halvem kui enne.
kuuldavasti oli vanasti ilus traditsioon, et mingi jama või muu tähelepanuväärsega hakkama saanud inimene ostis näiteks kasti õlut, millega meelitas vanemaid tegijaid korraks maha istuma ja pajatama oma kogemusi ning arvamusi-arusaamu sellistest asjadest. praeguseks on kastitraditsioon vist sellist tähendust minetamas ja kahtlemata huvitavad ja kasulikud pajatused, mida kogenumatel rääkida-öelda oleks, kaovad interneti infokülluse infokaosesse erinevates blogides. kahju.
väike parandus: varuõhtul ikkagi kodilas selline heade tavade järgi õlle ja kaljalibistamine toimus, täitsa tore oli, raisk. aga noh lihtsalt nendest arvamustest on kahju, mis õllelaua asemel internetti kaovad.
