ull blog

viimane kuu aega olen sisuliselt maal elanud. see pole küll päris metsatalu, aga väike aiaga piiratud eramaja kodila külas, kus mu vanemad elavad.

minu elu siin ja tallinnas ei kannata eriti mingit võrdlust. ainus ühine asi on interneti püsiühendus. teen siit hädapäraseid tööasju ikka ka.

niisiis mõned tähelepanekud:

siin mulle meeldib päikseloojangu aegu rattaga sõitmas käia. päeval on lihtsalt liiga palav ja muudki teha, õhtul on hea jahe ja rahulik ning telekat vaadata nagu ei viitsi veel. siis võtangi ratta ja kärutan ringi, sellised 3-4 km ringid ümbruskonnas. enamus neid kohti on väiksest peast jalgrataste ja erinevate sääreväristajate-rollerite-mootorratastega läbi sõidetud, sest ükski selline sõiduk polnud siinkandis kunagi tehniliselt nii korras et nendega võinuks “suurte teede peale minna”. ikka luurasime mingeid väiksemaid teid pidi ühte ja teise kohta, kuhu meil küllaga asja oli. nüüd siis sõidan rattaga ja muigan muige otsa. koht on sama, aeg teine. eile tulid näiteks ühe sellise teekese peale vastu rolleriga mingit tibid. kiivrid peas, rolleril ilusasti tuli ees põleb jne. meie tulime ikka vähemalt sajaga sellise koha peal, mingeid tulesid ja kiivreid polnud, käed õlised ja hambavahed kärbseid täis, hull tolmupilv järel. aga tallinnas rattaga sõitmist ma väldin, sest see on seal hoopis midagi muud.

ümbruskonna külades ja taludes on koeri ikka samapalju kui enne. võibolla siiski veidi vähem, aga nad ei ole reeglina enam lahtised vaid kuskil aias või ketis. sellised tigedalt lõrisevad krantsid, kelle elu eesmärk on möödasõitvale jalgratturile säärde karata, pole mulle tegelikult kunagi eriti meeldinud.

teed on head. tallinnas autoga sõita… noh just vahetasin amorte… aga minu nn linnarattaga, mis sarnaneb vägagi vana turist-jalgrattaga – kitsamad kummid ja veljed… sobivad siinsed külateed üsna hästi. hea küll, ühte teed oli keegi värskelt freesinud ja killustikulaadsel maastikul polnud hea, aga muidu on teed rattasõidu jaoks väga timmid.

telekavaatamist esimese kahe nädala jooksul vist ei tulnud kordagi ette. nüüd vahel peale rattasõitu või niisama peale keskkööd kui veel magada ei viitsi, ikka vaatan.

õlutit kulub siin ikka ka vähem. sesmõttes ma õige maamees vist pole, räägitakse ju et maal kõik mehed joovad jne. aga küll jõuab.

nolgid on jobud. ma ei tea, millest see tuleb, aga vanad sovhoosi ja hiljem mõne pmü töökodade, mis on tühjaks jäänud, aknad on enamasti sisse loobitud. väga võõras vaatepilt siinkandis. ma ei saa aru, kust siuksed jobud tulevad. tõenäoliselt on kogu see asi ühe-kahe tüübi kätetöö.

teretamine. hea küll, üks mutike näeb teist ja ütleb tere ja ajab pool tundi juttu, sest kõik tunnevad üksteist – ma ei räägi sellest. kõndisime ükspäev külavahel. vastu jalutab koerakesega tibi, kes on justkui sealt perepaketi reklaamist välja astunud, ja ütleb üsna lambist ja loomulikult tere. noh ma arvan 15-16 võis ta olla. puberteet peaks olema ja igasugu lubjakad peaks väga out olema, aga nemad hoopis teretavad. ja see pole ainus juhus. isegi küla kõige suuremad paskaagid on üsna viisakad. võib-olla nad teavad mind kooli ajast, kui ma seal veitsa arvutit õpetasin. siis 2.-3. klassis käinud juntsusid ma praegu kindlasti ära ei tunneks, aga nemad võib-olla mäletavad ja koolis siin ikka nõuti seda va viisakust. igatahes on see maanoorte teretamise komme mulle siin suurim müsteerium, aga põhjusest hoolimata olen selle üle isegi veidike uhke.

raplas on palju kenasid tsikke. mitte et ma käiks rapla peal tibisid lantimas, aga kuna rapla on see väike asula siin suure kodila külje all, siis teinekord ikka satume sinna mingit träni ostma või asju ajama. igal pool kõnnib ilusaid tibisid. see torkab kohe silma. see vist ongi veider, et raplas nad nagu torkavad silma, tallinnas mitte. ei tea, mis värk on, igatahes las olla.

vilja lõhn. keska ajal olin suviti viljakuivataja ja vilja lõhn on väga tuttav. tollal olin ööpäeva kuivatis ja teise magasin või putitasin midagi, aga ega ringiluusimise kommet siis enam polnud. nüüd õhtuti rattaga ringi sõites on põldudel seesama vilja lõhn juures. vili on veel toores, aga juba lõhnab!

rohkem tähelepanekuid praegu pole. ahjaa, me käisime siin lähedal ühes tiigis, mida eelmisel suvel süvendati ja kus ma kunagi ujuma õppisin, sukeldumas. 2,2 meetrit näitas kompuuter sügavust, aga võib-olla on kuskil 2,5-3 m ka. täitsa kannatab solberdada seal.