maardu karjäär
mrt otsustas sel aastal oma sukeldumisalast edukatsiooni täiendada aowd, efr ja rescuediveri kursuste jagu. aowd orienteerumist läksid nad tegema ühte maardu kandis asuvatest karjääridest.
maardu ise ei kõla väga ökoloogiliselt puhtalt igatahes. mul on tunne, et olen kuulnud mingit lugu ühest sealkandis asuvast radioaktiivsest või mingil muul moel tugevalt saastunud karjäärist. see konkreetne karjäär, kus meie käisime, asub maardu järvest paar kilomeetrit narva poole. karjääri kaldad on kivised ning seetõttu ei lange sealt pidevalt kruusa vette. vesi on ühesõnaga pealt vaadates väga puhas ja selge. taimekesed kasvavad seal ja kalakesed ujuvad. järelikult peaks kannatama sukelduda ka.
vesi ongi päris selge ja läbipaistev kuni umbes viie meetrini. sealt edasi on selline kurjakuulutav kollakas hägukiht. umbes taoline, nagu rummu karjääri taga lõpus tuhamäe kõrval, kus enne karjääri vett täis voolamist oli mingi reoveebassein…
instruktoriks oli mrt valinud terje ja terje pundis olid mõned dm kandidaadid, kes eelmisel aastal aowd sukeldumisi veel tegid ja mõnda ma mäletan lausa esimestest owd meretundidest, kus ma ka värske dm kandidaadina käisin abiks. niisiis on järjekordne ring täis saamas. väga põnev on seda asja jälgida sedasi ning võrrelda ja üritada meenutada, missugune ma siis ise tol ajal tegelikult võisin olla.
mrt pandi buddy-paari ühe tsikiga ja mina siis ujusin nendega kaasa ja vaatasin mis teevad. nad pidid ujuma kompassi järgi edasi tagasi ja pärast ruudukujulist mustrit. meile mrtga oli üsna harjumuspärane, et kui midagi jääb segaseks, siis võtakse taskust tahvel ja räägitakse asjad sirgeks. aga no seekord oli nõnda, et läksime alla mingi suure kivilahmaka peale, mis sobiks hästi algus- ja lõpp-punktiks. tegid oma edasitagasi otsad ära ja siis ma joonistan ruudu, kus on näha meie asukoht ning esimese külje nurk. mrt vaatab seda, aga nägu jääb ikka sama juhmiks ette nagu ennegi. tema arvas, et sedapidi ei ole võimalik ujuda ja kallas tuleb ette. no kuidas sa seda seal kindlaks teed? lasin tal siis omal valida nurga, et ujugu kuidas tahab, peaasi, et tagasi jõuab. noh ja siis ujus ruutu mitte otse-vasakule-tagasi-paremale; vaid otse-paremale… üle kivide ja kändude viis teda kannatuste rada püha tõeni, tuli tõdeda. seda enam tundus imelik, et ta jõudis ikkagi õigesse kohta välja – loll küll, aga viie sai. meie tibi ujus kolm külge väga ilusasti ära. siis tekkis hämming. hakkas justkui valesse suunda minema, krabasime ta kinni ja hakkasime asja uurima. tema konsooli küljes olev kompass ilmselt ajas jama. vahetasime kompasse ja ta sai ka ikka üsna lähedale õigele kohale.
pärast ujusime mrtga niisama ringi, kohtasime kalu, lante, tamiili, kive, hägu ja parajat posu mingeid karpe. karbid olidki kõige põnevam stuff seal. kasvasid sedasi püsti, mitte lapiti nagu lestad. huvitav kas need merekarbid, mida norras korjatakse kasvavad samamoodi? siin nad kasvasid küll sedasi kobaras. ühel poole ruutmeetri suurusel platsil oli neid kümmekond. nagu taimed. aga nad ei ole ju taimed vaid elukad. sellise hägusa põhjaga karjääri kuulsuse taustal sarnanesid need karbid natuke alieni kookonitega. kriipi.
sinna peab korra kindlasti veel minema, näiteks oma fotokat katsetama. loodetavasti on seal igal ajal ilus-puhas… vähemalt esimesed 5 meetrit.
ahjah, ma tegin seekord veitsa pilte ka pinnal. fotokal oli, nagu alles hiljem selgus, iso pandud 1600 millegipärast ja veitsa säbrulised jäid, aga no tühja sest.
