kõht-viburlased
noh need minu sügavsukeldumised on ennegi naljakad olnud, seekord kah.
plaan oli küll väga suurejooneline. rahvas plaanis kuskilt toila sadamast rendipaadiga kümmekond miili merele kimada ja seal teha rikastatud õhuga hea nähtavusega vees üks pikem külastus ühele huvitavale vrakile. aga nojah…
rendipaadi kajalood polnud siiski päris see õige, vraki asemel näitas ta suurt kalaparve ja üldse toimis see asi kuidagi imelikult. teiseks oli ankur mitte haraline vaid lapik ühe külje pealt eenduva labaga. igatahes see ankur ei haakunud kuskile taha, isegi kui me seda üle vraki lohistasime. nii me siis läksimegi lõpuks lihtsalt ehku peale alla vaatama, kas on vrakk või ei ole.
tegelikult oli see mu esimene rikastatud õhuga (eanx 32) sukeldumine. sealse sügavuse juures oleks kohe hapniku osarõhk napilt normi piires, veidi isegi üle soovitava piiri (ppo2 1,5). lisaks polnud ma oma topeltballoonide ja ülenäomaskiga veel käinud sellises sügavuses, kuhu ta justkui mõeldud on. seni olin lihtsalt harjutanud ja tundsin end juba päris mugavalt.
läksime esimestena alla, mina veitsa ettevaatlikumalt, paariline päris tehnilise varustusega läks veidi eespool. üsna kohe oli tunda, et tina on mul veitsa liiast, aga polnud hullu. lisaks oli nähtavus ikka paras sitt – paar meetrit vast, aga see võis all ka paraneda. ülenäomaski vaateväli on kitsam ja maski lamp tuleb sellel kindlasti panna vasakule poole, et sellega kompuutrit või manomeetrit saaks vaadata ilma erilise kehaväänamiseta. noh ja see suur lamp on ka nii pagana tüütu.
nii ma siis laskusin – üritasin näha sügavust, hoida köit, vaadata ette alla ja reguleerida ujuvust. task overload veidi üle mugavuse piiri, aga ei midagi hullu. varsti läks veel pimedaks ja külmaks ka. 26 meetri kandis tegin väikse mõttepausi, aga otsustasin siiski minna edasi ja vaadata mis seal all siis on. läksin alla välja ja mida ma näen – ivar passib põhjas, hoiab ankruköiest kinni. ankur hüppab lainetuse taktis poolemeetriste sammude kaupa edasi nagu hobune. sedasi ta seal ratsutaski selle ankruga, saatjaks valged krevetisarnased elukad, keda ta hiljem pinnal kõht-viburlasteks nimetas.
triiviva ankruga polnud muidugi erilist pointi lisanööriga, mis meil kaasas oli, vrakki otsima minnagi. ainuke lootus oli, et ehk triivime otse vraki peale. mõtlesin et ootan siis ka seal veidi ja hingan oma nitroxit. kompuuter muidugi lärmas, et kuule-kuule, see segu on veitsa liiga kange. aga seda ta tegema pidigi. vaatasin seda ratsutamist veitsa pealt ja üritasin aru saada, kas ma olen täie mõistuse juures veel. mäletan selgelt, et viburlasi oli ikka päris kõvasti põhjas ja sooja oli 6 kraadi jne, aga kerge ärevus ja õrn narkoosike võis ikkagi ka olla. näitasin, et kuule ma lähen nüüd küll üles. öeldi ok.
aargh, alla minekul õhku juurde lasta oli tülikas, ülesminekul seda välja lasta oli veel tülikam. tegelikult enne 30m eriti midagi välja laskma ei pidanud, siis alles hakkas midagi paisuma. kuskil sealkandis, kus vesi taas soojaks läks jäi jällegi käsi puudu. korra võtsin inflaatorist kudiagi hooletult kinni ja lasin kogemata vesti õhku hoopis juurde. ja siis kohe jälle välja. veidike peale seda panin tähele, et maski regust läheb õhku välja ka siis, kui ma ei hingagi. vaatasin kas mask on ikka ilusasti ees, sest siis ta pumpab aga õhku juurde, et maskis oleks piisav rõhk. no ei tea, igatahes peaks siis see õhk väljumagi kohast, kus ta näost eemal on, mitte regust. ühesõnaga midagi mul seal hakkas jamama. no tore.
üldiselt on protseduur selline – kui primary regu jääb voolama, siis keerad parempoolse ballooni kraani kinni ja võtad backup regu. ülenöomaski puhul on veidi keerulisem, sest vahetamine võtab veitsa rohkem aega ja tuleb hankida teine mask kah. mul oli no-stop sukeldumine ja olin teel üles, vaatasin manomeetrit, et kui kiirelt mul õhku kaob. tundus, et väga hull asi pole ja vool polnud eriti tugev. ta võis veel muidugi tugevamaks minna, niiet koukisin tagavara maski ja regu välja ja tegin rihmad ka lahti ning katsusin,kas ulatun kraanini. ulatusin, aga otsustasin switchida alles siis kui on kindel, et ma ilma selleta pinnale ei jõua. jõudis lopelt. hingasin rahulikult edasi ja tegin isegi ohutuspeatuse. pinnal lasin vesti täis ja palusin paadist kellegi selle kraani kinni keerata. õhku jäi 2×12 balloonidesse 80 baari, umbes sama palju voolas välja ka.
teised tüübid polnud veel laskumist alustasin ja peale uudiste kuulmist loobuti. polnud enam aega uuesti otsima hakata ka.
mina sain igatahes sellega oma viimase deep-diver kursuse sukeldumise kirja ja see läks tõesti asja ette. nüüd on ka selge, mismoodi oleks vaja see kama ringi konfida – vesti ja kuiva vollad ära vahetada, pealamp vasakule, manomeetrile varrukale kumm, kuhu saaks vajadusel vahele pista. hankida korralik lamp, millel on aku kuskil balloonide küljes ja valgust tootev osa sangaga parema käe peal. vesti inflaator kipub ka uitama minema, sellele ma veel head lahendust ei tea. regud peab üle laskma tsekkida, mingi kamm seal peab olema. ja noh, tina on ka vaja vähem panna.
update: regu ja mask käisid hoolduses, 1. astmel vahetati välja filter ja üks membraan. filter oli kergelt mingit oksiidi täis, ilmselt vett saanud korduvalt. membraan oli jäigaks muutunud. madalrõhk oli ka üle 11bar, mis seletab ka voolamist. näomask võeti ka lahti ja uuriti läbi, aga seal polnud kahtlast midagi. madalrõhk timmiti 1. astmel nüüd 9-9,5 peale.
