fast forward
viimased nädalad on pidevalt midagi toimunud. ideed ja asjad tulevad kurat teab kust ilma erilise planeerimiseta. enamasti tulevad piisavalt usaldusväärsetest kohtadest ka, niiet ei pea kahtlema kas aeg saab olema meeldiv. kõige selle juures on aga mulle natuke harjumatu see, et järellainetus ei jõua mulle üldse järele. või kui vähemluulelisemalt öelda, siis pole mahti millegi üle järele mõelda, sest juba ootavad uued toimetused.
peale toila kandis sukeldumist tuli umbes samasugune sukeldumine välja bungsbergi juures. enamus rahvast natuke vähemkogenud (kui toilas või mina) ja ma veitsa põdesin, sest ei viitsinud lapsehoidja olla vaid ise tähtis olla. juhtus nii, et olin ühe paarikesega mingis mõttes koos. läksin seekord paaditäiest kõige esimesena, mitte enam teisena, alla. see oli huvitav aeg iseendaga. tavalised regud ja mask olid seekord, sest fullface/apeks on hoolduses. tina oli 2kg vähem, aga ikkagi oli liiga palju, sest pidevalt pidin õhku lisama ülikonda ja vesti. lambi panin maskile õigele poole ja sellega nägi, aga laskudes ühtlasi suure lambiga sihtida, õhutada ja kompuutrit vaadata ikkagi pole võimalik selle suure lambiga. niiet lamp tuleb ära vahetada siin pole pääsu. all ootas taas liiv ja kivid ning ankrukett, vrakki polnud. meie läksime alla aeglaselt ja ülejäänud tegelaste instruktor jõudis põhja samal ajal kui meie. tema põhimõte on, et kui all vrakki pole siis seda otsima ei hakka, läksime üles. ma liikusin viimasena, sest mul õhku kõige rohkem ja mulle meeldis seal olla. ei teagi miks. ohutuspeatuses oli hull trobikond koos, enamus rippusid köiel, osad hõljusid kõrval. mina hõljuda ei saanud, tasakaal pole paigas. kui jäime kahekesi greniga, siis lasin oma dekopoi ka välja. noh läks kah. nöör on kerge ja keris end ühele kuskile külge sujuvalt. aga ei midagi hullu. pärast sain paadist head nõu, et panna nööri otsa väike kalameeste tinatükk.
saaremaal käisime mrt juures jälle. mrt autoga, niiet ei pidanud ise midagi tegema. mootorsae ta unustas maha niiet kirve ja ketassaega võtsime maha kaks puud ja tegime koogukaevule uue koogu… või mis selle nimi on. marttil on selline põhimõte, et sadu aastaid on enne teda sedasi vett võetud ja tema ei hakka ka seda traditsiooni rikkuma. selle pärast oligi vaja teha vana asemele uus kook mitte lasta kaevu elektripump.
pärast käisime sukeldumas kah. üks kohalik onkel teadis seal ranna ääres mingit vrakki. tema ujus ees ja meie kolmekesi anka ja mrtga järele. ta muidugi algus pani veitsa vales suunas ja meie uhasime järele, anka väsis ära veitsa ja muutus tõredaks. lõpuks leidis onkel vraki üles. seisis seal mingi kõrgema osa peal püsti keset merd. anka tundis end ebamugavalt ja mina tundsin end jälle lapsehoidjana ning lõpuks korjasin talt tina ära ja ta ujus kaldale ning snorgeldas seal. meie marttiga aga uurisime vrakki rahulikult. sügavust oli 6 m asemel 4,4 maksimaalselt. valgust ja nähtavust ilmatuma palju. see oli aurumootoriga laev olnud, minu arust nelja silindriga. vöör oli terve, keskpaigas katel ja mootor enam-vähem aga tagumine osa valgus laiali. millimallikaid ujus kõikjal. mul oli kuiva all vähe riideid niiet lõpuks polnud tina vajagi, seljaplaat andis piisavalt raskust. kuradi mõnus oli seal seigelda ja uurelda. mrt tegi olympuse veekindla aparaadiga (see, mille korpus peabki kohe vett kuni 10 m) videot sealt kõvasti, seda võite minna nüüd raplasse tema arvutikauplusesse arvutiekraanilt vaatama.
järgmiseks sattusime mohnile ja vaindlo saarele. mohnil oli tuuletu kuid tuule puudumist kompenseerisid sääsed… eriti õhtul, niiet me söötsime sääskedel kõhud täis ja pugesime telki. järgmisel päeval lösutasime vee ääres ja laisklesime niisama. pärast sõitsime vaindlo suunas minema. see vaindlo on nagu keri saare koopia. saare kuju on hästi sarnane ja ehitised seal peal ka. ainult saun on ära lammutatud ja juurde on ehitatud radarijaam ja saarel elavad vahetustega paar inimest, kes seda kaadervärki valvavad. ohh, dill muidugi rääkis imelugusid sellest saarest, sest nad olid seal paar päeva tagasi juba käinud, aga noh päevad ei pruugi olla vennad. kõik mis seal pidi olema oligi täpselt nii või isegi parem. selline aidasarnane maja oli hotell/motell, pererahvas väga külalislahke ja noh, saar ise väga tore. seal saarel on üks suur, kas äkki 7m kõrgune rändrahn ka. pool on vees ja pool kaldal. tahtsime sinna otsa ronida. esimese hooga sain kohe veitsa üle poole aga siis sai otsa kas jalaalune või käealune või hulljulgus niiet tulin alla. osad koorisid jalad paljaks ja platerdasid lihtsalt üles, eks oldi enne ka ronitud kaljudel. mina sidusin paelad kinni ja proovisin uuesti. päris oma jõuga ei saand, aga eks selleks sõbrad ongi niiet sain sinna üles ja pärast alla ka tervete kontidega.
uhtju… kurat ma ei mäletagi enam kumb, kas põhja või lõuna, küllap ikka põhja-uhtju. see on siuke saar, nagu kariibi mere piraatides oli kasutusel kapten jack sparrow üksikule saarele mahajätmiseks. palme polnud, olid mingid eestimaa puud ja põõsad. samuti polnud maha maetud viskilasti, see-eest oli veitsa prügi ja linnilaipu. aga see selgus hiljem. esialgu oli näha huvitava kujuga liivakruusa rannariba. vee servas oli see sõmer materjal nagu vesiliiv. vajusid põlvist saadik sisse. aga tore oli. ühe koha peale oli liivast moodustunud selline kaar, millest moodustus justkui väike vann, selline paar meetrit lai ja meeter sügav. põhjas natuke rohtu. oi sinna oli lahe sisse plärtsatada. mulle kohe meeldis seal.
loodus, tehnoloogia, ajalugu
rahn
näss
uhtju
