niru nädal
eelmine nädal oli niru, kuna maisaand kottigi tehtud mis ma teha plaanisin. aeg libises märkamatult, koguaeg justkui tegin midagi, aga mitte seda mida teha olin plaaninud. olenemata sellest kui suur hunnik tehtud asju maha jäi jääb meelde ikkagi tegemata asjade tühi auk.
nädala lõpuks oli sellest enesepiitsutamisest kadunud igasugune entusiasm ja huvi elu vastu maal. nädala lõpupoole hakkas martti helistama ja rääkima et ikka on vaja minna sukelduma. ma olin nii tüdind et ei suutnud isegi selgesõnaliselt ära viilida.
reede õhtul kui oli juba täitsa pime, parkisime bussi rummus müüri äärde maha ja vaatasime ringi. tuul puhus, lainetas, ega midagi eriti näha polnud. ajasime kola selga. enne vetteminekut kustus lamp ära. sudisin ja hakkas põlema – midagi seal akuvärgi juures jamab. panime strobo ühe posti külge et näeks kustkaudu koju saab ja läksime vette. alustuseks sain maskitäie vett. kobisin pinnale, nina ikka vett täis – üks polnud viitsinud maskiserva kapuutsi ääre alla sebida. paksude kinnastega muidugi tülikas ka, teinekord joppab et ei pea väga sebima, aga mitte seekord.
marttil oli see videofotokas kaasas, see oli ministatiivi ja vasktoru ja teibi abil ühendatud uw d8 pööratud käepideme külge. niisiis käepide on käes, lamp on allpool ja fotokas üleval. selline unkonventsionaalse väljanägemisega, aga nagu selgus, päris praktilise konstruktsiooniga lahendus.
vesi oli üllatavalt selge, nähtavust ca 3 meetrit. ma olin oodanud umbes poole vähemat. ujusime aiani ja pöörasime vahelduseks vasakule. jõudsime lagunenud soojakuni. uhh, mina teadsin et sealkandis peaks olema üks terve soojak, nüüd siis mingi lauahunnik ainult. praeguseks ongi selgusetu mis värk seal on, kas seninägemata koht või on tõesti üks ära lagunenud.
siis tegin mingi imeliku asja. mõtlesin et ujume nüüd sinnapoole, kus ülejäänd kola on. kompassimine oli täielikult minu õlul seekord. ja kurat panin 180 kraadi vales suunas, ma ei tea miks. üsna varsti sai selgeks et vale suund ja pöörasime ringi, siis leidsime veel mingi roomikmasina veermiku ja mingi pealmise kihi, kus olid juhtkangid ja mõned pedaalid.
kalu ja vähke nägime päris palju. ühte vähki martti provotseeris ja see siis siblis seal tagurpidi, sogajutt järel. kui suuremad kalad minema sööstsid unepealt, siis jäi neist ka tihtilugu väike sogajuutt järele. nii võis näha kalu, keda enam näha ei olnud. tagasiteel kohtasime ühte suurt haugi. noh minujaoks on kõik haugid suured, sest nad on suuremad kui ahvenad. marttil sai sel hetkel muidugi fotoka aku tühjaks, 6 kraadi ikkagi, ja seda haugi sai ta peale ainult natuke.
kalda ääres vedeles veel veel üks naljakas kaadervärk. nagu laudadest kokkulöödud peldik, ainult et paadi kujuga. üks ots terav ja üks külg lahtine. lauad üsna tihedalt löödud, aga millegipärast ristipidi. pinnal hoidis seda värki hunnik tühje plastikpudeleid. pinnal püsimise all ma mõtlen seda, et pära oli natuke veest väljas, muidu rippus sedasi püstipidi ninaga allapoole.
külma ilmaga külmast veest tulles on bussis ikkagi väga mõnus end lahti toimetada varustusest. ma tean küll, seda ma olen juba mitu korda öelnud, aga sellise asja uudsus pole lihtsalt veel kadunud. lisaks on ikka väga tore peale väikest kümblust natuke linnupetet võtta. nojah, ja sedasi siis õnnestuski üks ilus, täiesti pekkis nädal ära rikkuda.
