reedene rõõm
marttil naine pani juba tähele, et igal reede õhtul on mees kuskil ära. hull rutiin on kujunenud – juba teist reedet järjest läksime rummu väikest talvist öösukeldumist tegema.
seekord oli meil gren ka kaasas ja lisaks grenile oli mul mingi väike nina-kurgu-kõrvaprobleem ka kaasas. vees oli seda kohe tunda, tasakaalusta palju ja kuidas tahad, vasak kõrv ei teind ühtegi krõbinat. oli selline tuim, aga mitte valus. käemärke peab öösel näitama nii, et suunad lambivalguse selle käe peale, millega märke näitad. vasakul pool kõrva lähedal käib maskilamp. martti sai kohe aru, et maskilambiga on probleem ja tahtis seda süütama hakata. mina sain aru, et ta sai aru, et mul on seal maski või kapuutsiga probleem. lõpuks võtsin ikkagi tahvlikese välja ja kirjutasin milles asi ja mis plaan: “kõrv (vasak) jamab. ootame 2 min”.
minul oli lambi aku nõu korgile seekord silikoonmääret vahele määritud ja et asi liiga hea poleks, siis fiksaatorkruvi ära kaotatud. kaas sai kinni pandud nende karvase servaga plastmassribadega, mida ma kaablivitsadeks nimetan. umbes sama hea asi kui isoleerpael, aga parem. grenil oli mingi naljalamp. pm samasugune nagu minul pealamp, ainult et tal pole led, vaid mingi hõõgniidiga variant. õnneks näitas üsna kitsast kiirt, nii et hea otsimise peale võis teda ööpimedusest aimata.
seekord keerasime aiast paremale. vahepeal oli küll tunne, et ei leiagi midagi põnevat. aga leidsime küll ühe soojaku. martti jälle filmis. uksed-aknad olid lahti, lae all hõljusid elektripirnid. tagasiteel jäi ette korstnaga katel ja mingi järgmine roomikmasin. mootor, ma kahtlustan, oli sellelgi tuksis, sest mootoriplokk oli lahtine – 4 silindrit ja kolvid sees ilusasti. kõrval mingi suur kompressor või generaator. veel natsa edasi mingi jurakas raam. kas mingi suur saan või midagi.
gren ahmis õhku ikka tuntavalt kiiremini kui teised, nii et ei tahtnud väga pikalt tagasiteel peatuma jääda. mingi hetk ta just toksib ja näitab stopp-märki, aga justkui midagi tegema ei hakanud. ma muidugi arvasin, et tempo oli tema jaoks lihtsalt liiga kiire. jäime veitsaks toppama. siis näitab martti, et stopp, tema hakkas kohe kapuutsi kallal midagi meisterdama. läksime veel edasi, gren jälle sikutab, aga hoiab käsi koos, lamp ka käes. mina ei saand aru mis ta tahab. läksime veel veidi, jälle sikutab – no ei tal midagi ikka pidi viga olema. uurin siis lähemalt kõiki eenduvaid kehaosasid. kuivade kinnaste jämedatest sõrmejuppidest justkui pöial oli teistest eraldi, ju ta üles tahtis. näitan marttile ka, et üles – tema oli puha hämmingus, aga vastu ei punninud. üles me tulime, paar-kolmkümmend meetrit enne kallast. siis alles selgus, et lestapannal oli valepidi olnud ja sellepärast stopp, ja hoog oli ka liiga sportlik. mina arvasin, et mul on kõige nõrgemad jalad ja mingit allveesporti pole juba ammu harrastanud. ju mul on nii head lestad lihtsalt, voolujooneline konf ja efektiivne ujumistehnika, nii et suur kiirus ja väike õhukulu on paratamatud.
