öö-kuu-jää
eelmisel pühapäeval nägime rummus, et ekskavaatori juurde on veetud jäme terastross ja peale veest väljumist oli kaldal mingi onuke, kes näis asjaga seotud olevat. käis ilmselt tsekkamas, ega keegi ei tegele tema trosside hiivamisega.
noh me mõtlesime, et võiks natuke neid trosse hiivata küll, sest ega meile pea ilmtingimata meeldima, et keegi oma suures rahaahnuses töötegemise asemel ühtesid eesti tähtsamaid sisemaavrakke ära tahab hiivata.
reede öösel oli ilm külm, tuuletu, läbi õhukese lauspilvisuse säras täiskuu. puudus vaid kusagil mäe tipus kuu taustal uluv hunt. karjäärile oli peale tekkinud 1-2 cm paksune jää. jää oli täpselt nii paks, et sealt sai läbi astuda ja vajadusel käega altpoolt puruks lüüa. või lihtsalt turjaga alt välja pressida, vähemalt siis, kui jalad on põhjas. eelmisel talvel ootasin väga sellist sukeldumisvõimalust, käisime mitu korda proovimas, aga jääd polnud ja vesi oli sogane, kui jää tekkis, oli ta korraga 10 cm paks.
marssisime hiivitsad hõlma all läbi jää nabani vette ja tsumasime lambivalgel alla. natuke justkui kaldusime kohe kaldteest kõrvale, sest see kaldtee on peale ühe roomiku väljatõmbamist nüüd muutunud. algul leidsime ühe vana trossihunniku, aga see polnud see, ujusime kompasside järgi edasi ja leidsime õige trossi ka. vaatasime mööda trossi veitsa edasi, ühest liitekohast mööda ja veel natuke. siis proovisime natuke trossi saboteerida, aga see oli nagu hane selga vesi kahjuks. mõtlesime, et läbi sellise jää pinnal tagasi minna küll ei tahaks, pöörame parem otsa ringi ja vaatame, kuhu on kaldapoolne ots peidetud. pöörasime otsa ringi ja varsti märkasin, et mu lamp hakkab vaikselt lahjemaks jääma. õigemini üsna kiirelt. väike mure ja ärevus tuli peale ja ligi hakkasid kippuma igasugu mõtted. siiski jäid nad sellise stressialge tasemele. kustutasin lambi ära ja jätkasime ühe lambiga, valgusviht trossil, mina poole mehepikkuse jagu eespool. mingil hetkel hakkas ka teine lamp hägusemaks jääma. küsisin, kas üles, sest päris pimedas on üles minna ikka veidi jama, aga minu lambis oli veel surtsakas valgust järel ja vaikival kokkuleppel jätkasime teekonda kuni üks lamp päris pimedaks jääb ja siis tõuseme minu lambi viimaste valgusräbalate saatel pinnale.
valgust jätkus kuni trossi lõpuni. enne lõppu liitusid kaks trossi, st põhja on neid laotatud vähemalt kaks, kuhu läheb teine, ei teagi praegu – võibolla ka teise kopani juba nöör paika seatud… tõusime mööda trossi kalda ääres üles. arvasin, et äkki on parem seal auku mitte jäässe toksida ja minna sisseminekukoha lähedusse, aga ega ei saa sellises olukorras inimesele ette heita soovi natuke värsket õhku hingata ja kindel olla, et jää selle koha peal siiski liiga paks ei ole altpoolt läbimurdmiseks. ei olnud. minul ju valgust polnud ja ma eriti ei vaadanud, milline see jää altpoolt välja näeb, aga kui lõpuks nägin, siis näis ta ikka nii 3-4 cm paks ehk täpselt selline, kus peal võiks vabalt hüpata. ühe vahepeatusega leidsime lõpuks oma sissetuleku augu ka üles enne, kui valgus täitsa ära kadus.
hästi veider, kuidas mingis situatsioonis hakkab pea tööle. kohe, kui esimene asi juhtub, siis hakkab pommitamine, et kui nüüd veel juhtub see ja too ja kolmas?! tekib tunne, et õhku justkui ei tule õigesti ja iga krõbin tundub kuidagi kahtlane. samas tead, et aju lihtsalt nii töötabki ja sind üritatakse meelega närvi ajada, et sa põgeneksid potentsiaalsete ohtude eest kaugele ära. sellisel hetkel paistab välja, kas on kogemust ja närvi piisavalt, et selliseid asju teha või on õigus su instinktidel, mis käsivad kodus diivanil istuda ja telekat vaadata ning arvata, et oled iseenda peremees.
varustust lahti harutades selgus, et mu lambi akukanister oli ikkagi vett sisse lasknud ja/sest juhtme pistik oli üsna lõdvalt kinni keeratud. eks selle pärast nii kiiresti tühjaks saigi. ilmselt tuleb lamp viia võõrutusravile – ikka ei saa nii, et esimesel võimalusel tõmbab end täis ja kustub kohe ära!
