idc
nüüd hakkas pihta.
eile õhtul just mõtlesin, et krt mingit elevust pole enam järel selle pika ootamise peale. aga hommikul kui kursus pihta hakkas ja üksteise tutvustamine käis, siis hääl ikkagi veitsa värises. mingis mõttes on see lahe, sest kurb on küll kui peaks ükspäev tõdema, et enam pole maailmas midagi järel mis seda põhjustada võiks.
sissejuhatuseks kuulasime veel ära loo sellest, mis on PADI. edasi tulid kaks loengut õppimis- ja õpetamismeetodite kohta ja lõpuks pidime kamba peale ühe presentatsiooni ka kokku panema. minul polnud küll sellist asja elus enne ette tulnud, et istud selliste inimestega laua taga, kelle nimesidki pole veel jõudnud meelde jätta ja kohe antakse 15 minutit ja ülesanne, et tehke ja tehke koos. üks viis minutit läks aega enne kui kõik oma “kommunikatsioonitestid” ära tegid ja sai selgeks mismoodi me seda asja tegema hakkame. teema oli veel üsna värske ja meie jaoks toores ning käis paras puterdamine, aga põhimõtteliselt midagi me ikkagi tehtud saime.
nüüd on nädal aega aega teha ära iseseisev töö – hunnik lugemist ja ilge paks pakk teadmiste kontrolle, lisaks ette valmistada esimene minipresentatsioon välja loositud teemal. saime kohe alguses loosiga kõik oma kursuse jooksul tehtavad ülesanded kätte: 2 microteaching presentatsiooni, kaks suuremat, 4 basseinitunni ülesannet ja kaks kahest ülesandest koosnevad avaveetunni ülesannet.
kuigi igal pool rõhutatakse, et see kursus pole ettevalmistus eksamiks vaid instruktoritööks, siis praegu neile ülesannetele mõeldes kuvandub mulle küll pigem närviline olemine ja mingi võõra kotkapilguga, iga tehtud vea peale õelalt naeratava eksamineerijaga silmitsiolemisest ja mitte mõnusast kursusest päris õpilastega. nii lühikese ajaga ilmselt ei õnnestu kasvatada nahka piisavalt paksuks, et iga hindamist külmalt võtta, seega pean lihtsalt kujutama ette, et instruktor/eksamineerija on mitte hindaja vaid teadmistejänune õpilane, lõvi on hiireke, karu on rebane…
