fundive ja rasvased ahvenad
tegime mrt algatusel omale väikse preemia ja läksime kahekesi oma lõbuks sukelduma, nii nagu vanasti.
mrtil oli muidugi omakasu ka mängus, sest ta sai hiljuti oma fotoaparaadi ja välklambi vahele sellise julla, mis seda kõike koos hoiab ja nüüd lootis ta rummu viimasest allesjäänud ekskavaatorist veel mõned paremad pildid saada.
see nn. teine ekskavaator on kaugemal, kui esimene oli. see-eest on ta aga minuarust palju paremini säilinud. seal käidi üldse vähe ja kõik ei teadnudki, et see üldse olemas on. praegu on aga ka sellel masinal trossid küljes ja nagu selgus, on seda ka lohistada jõutud.
kohale ujusime pinnal, pooleteistliitrine läbipaistev pudel oli märgiks peale seotud. kaldalt seda kahjuks eriti märgata polnud. kaldtee kõrval askeldasid kalamehed oma spinningutega, me läksime sisse veidi eemalt, et mitte kinni püütud saada. rohu seest leidsin suure rohelise kanistri. ilmselt olid selle lintraktorimehed sinna kaotanud. kuna ma tõesti ei taha neile eriti kaasa tunda selle kaotuse pärast, siis otsustasin selle leiu panna heasse kasutusse. ohverdasin 10m jupi väga head nööri isegi ja sidusin ühe otsa selle kanistri külge enne kui ekskavaatorile suundusime.
kohale jõudes tundus koht natuke vale, sest eelmisel korral oli kaks pudelit peal ja kuskil eemal veel kolmas. kopalohistajatel on kombeks trossi liitekohtadesse neid pudeleid riputada. niisiis arvasin, et nüüd laskumegi liitekoha peale. aga ei, all oli ekskavaator. seda oligi ilmselt natuke lohistatud vahepeal. panin äbariku pudeli asemele kaasa toodud võimsa kanistri. mrt ujus ümber kopa ringi ja aegajalt sähvatas tema välklamp. ilma kapuutsideta oli hästi kuulda teise sukelduja hingamist ja üldse kõik helid olid teravamad ja selgemad.
hängisin ümber kopa, poseerisin mrtle ja vahepeal ehmatasin tohutu-pirakate ahvenate peale. krt need olid suured nagu kalossid. tõesti, mingi 30cm pikad kohati, ilgelt laiad ja jämedad – rasva söönd teised end sügiseks. väiksemat puru muidugi ujus ka ringi hulgaliselt. meie sukeldumisstiil on ikka nii aware, et kalad ei teinud meist eriti välja… või siis olid nad ise ka oma suuruse üle uhked ja julged, igatahes sai mrt neist päris palju pilte.
tagasi ujusime mööda trossi. mrt, tobuke, ei viitsind jalgadega töötada ja tõmbas end edasi trossist. tross oli kergelt tavotine. käed said mustaks. aga see oligi tal tulemas, sest kunagi ta tahtis minu kulul nalja teha tavotiteemal ja nüüd siis sai selle karmavõla ära makstud.
jõudsime kaldale välja umbes selle koha peale, kust sisse tulime. seal see trossi ots vedeleski. vees olime 57 minutit ja minul jäi 100bar õhku alles. äge. ja kui välja olime pistnud peanupud, siis kalamehed olid ikka veel alles ja küsisid meilt, mis kell on. veidi ajas muigama. kell oli pool kaheksa.
